Rebecca Ruter Springer (1832–1904) oli Ameerika metodist, kes avaldas 1898. aastal oma nüüdseks klassikaks saanud teose, mis tollal kandis pealkirja “Intra Muros”.
See raamat on näinud palju kordustrükke ja pakub seeläbi jätkuvalt lohutust neile, kes on surma läbi kaotanud lähedasi inimesi, ja julgustust neile, kes on ebakindlad ees ootava tuleviku suhtes.
Kui sa oled mõtisklenud selle üle, milline võiks elu taevas välja näha, siis see imeline raamat vastab paljudele su küsimustele ja paneb su igatsusega südames ootama seda päeva, mil taevaväravast sisse astud ja oma varemlahkunud kallitega taas kohtud.
“See raamat … on luulelennuline … väljendab piiblitõdesid emotsionaalsete muljete läbi.” – Billy Graham, “Surmaga silmitsi”
Raamatut saab osta Harta poest
Harta raamatutundi sellest raamatust saab kuulata siit
Raamatu I peatükk
Ma olin mitusada miili eemal kodust ja sõpradest ja olin palju nädalaid olnud väga haige. Ma olin täielikult võõraste keskel ja mu ainus abiline, kes oli küll lahke meelelaadiga, ei teadnud midagi haigetoa kohustustest. Seepärast ei saanud ma sellise hoolitseva tähelepanu osaliseks, mis hoiab alal haige inimese kaduma kippuvat jõudu. Ma polnud peaaegu kolm nädalat mitte mingisugust toitu suhu võtnud ja vaevalt isegi vett. Ma olin kaalus kõvasti alla võtnud ja mu jõud oli otsakorral ning mu teadvus näis paiguti mind täielikult maha jätvat. Mul oli väljendamatu igatsus oma kaugelolevate kallite järele, armastavate käte õrna puudutuse ja sosinal öeldud armastus- ja julgustussõnade järele. Aga nad ei tulnud – nad ei saanud tulla. Vastutusrikkad ülesanded, mida ei saanud täitmata jätta, hoidsid neid kalleid suuremalt jaolt kinni kaugetes tegevuspaikades ja ma ei tuletanud neile ennast meelde.
Ma lamasin ühe Kentville’i maja teise korruse suures mugavas toas. Voodi paiknes toa otsas asuvas nišis ja sealt nišist avanes suur värvilisest klaasist aken tänavapoolsele verandale. Enamiku ajast, mil ma olin haige, lamasin ma näoga selle akna poole ja seljaga toa poole ja ma mäletan mõtet, kui lihtne oleks soovi korral astuda läbi akna verandale. Kui igatsus kaugete kallite nägude ja häälte järele muutus talumatuks, siis palusin ma, et armas Jeesus aitaks mul ära tunda oma õndsat ligiolu ja kuna mu maised lähedased ei saa mind lohutada, siis võiksin ma tunda teiste kallite inimeste mõju, kes on “kõik teenijad vaimud”. Eriti palusin ma, et mind toetataks, kui mind tõepoolest peaks kutsutama üksi läbi pimedate vete minema. See ei olnud lihtsalt niisama palutud ja sellele tuli kiire vastus. Kogu ängistus ja kõik mured libisesid mul seljast nagu ärakulunud riided ja mind ümbritses Kristuse rahu. Ma olin valmis ära ootama Jumala aja nende tulekuks, kes mulle nii kallid olid ja ütlesin rohkem kui korra endale: “Kui mitte siinpool, siis sealpool, sest seal ei ole hirmu pettuda.” Nendel meeleheitliku kannatamise ja suure rahu imelistel päevadel tundsin ma, et olen nii nagu mitte kunagi varem tõepoolest leidnud “igaveste käsivarte” varjupaiga. Nad tõstsid mu üles, nad toetasid mind, nad embasid mind ja ma puhkasin nendel nagu väsinud laps oma ema rinnal. Ühel pimedal ja külmal ja tormisel hommikul pärast ööpäev kestnud rasket kannatamist näisin ma seisvat voodi kõrval põrandal värvilisest klaasist akna ees.
Keegi seisis mu kõrval ja kui ma pilgu tõstsin, nägin ma, et see oli mu abikaasa lemmikvend, kes “ületas jõe” palju aastaid tagasi.
“Mu kallis vend Frank!” hüüdsin ma rõõmsalt. “Kui tore, et sa tulid!”
“See oli mulle suureks rõõmuks, et võisin seda teha, väike õde,” ütles ta tasa. “Kas läheme nüüd?” ja ta tõmbas mind akna poole.
Ma pöörasin pea ja vaatasin tagasi tuppa. Ma tundsin mingil moel, et lahkun siit igaveseks. See oli nagu ikka heas korras – meeldiv ja kena tuba. Abiline istus ahju ääres toa teises otsas ja luges muretult ajalehte. Voodil lebas valge liikumatu kuju, akna poole pööratud haiglasel ja kurnatud näol naeruvirvendus. Mu vend tõmbas mind õrnalt ja ma andsin talle järele, minnes koos temaga läbi akna verandale ja sealt mingil seletamatul viisil tänavale. Seal peatusin ma ja ütlesin tõsimeelselt:
“Ma ei saa jätta Willi ja meie kallist poissi.”
“Nad ei ole siin, armas, vaid sadu miile eemal,” vastas ta.
“Jah, ma tean, aga nad tulevad siia. Oi, Frank, nad vajavad mind – luba mul jääda!” palusin ma.
“Kas ei oleks parem, kui ma toon su veidi hiljem tagasi – siis, kui nad on kohale jõudnud?” küsis ta, lahke naeratus huulil.
“Kas sa teeksid seda kindlasti?” küsisin ma.
“Muidugi, kui sa seda soovid. Pikk kannatamine on su välja kurnanud, aga väike puhkus annab sulle uut jõudu.”
Tundsin, et tal on õigus, väljendasin seda mõne sõnaga ja me hakkasime aeglaselt mööda tänavat minema. Ta oli mu oma käevangu võtnud ja püüdis kõndides minus huvi äratada. Aga mu süda rippus lähedaste küljes ja ma tundsin, et ma ei näe neid maa peal enam kunagi. Ma peatusin mitu korda ja vaatasin nukralt tuldud teed mööda tagasi. Frank oli minuga väga kannatlik ja lahke, oodates iga kord, kuni ma olin taas valmis edasi minema, aga lõpuks muutusid mu kõhklused nii tugevaks, et ta ütles sõbralikult: “Sa oled nii nõrk, seepärast arvan ma, et ma parem kannan sind,” ja vastust ootamata kummardas ta ja võttis mind kätele, nagu oleksin ma väike laps. Ja ma alistusin sellele nagu laps, toetades oma pea ta õlale ja pannes käe ümber ta kaela. Ma tundsin end väga turvaliselt, väga rahulolevana, et ta minu eest selliselt hoolitses. Pärast pikka üksildast võitlust tundus nii meeldiv, et keegi võttis endale vastutuse minu eest nii hellalt hoolt kanda.
Ta kõndis kiirel sammul kindlalt edasi ja ma arvan, et ma jäin ilmselt magama, sest järgmine asi, mida ma kogesin, oli see, et istusin õitsvatest põõsastest ümbritsetud varjulises paigas, kõige pehmemal ja kaunimal murul, mis oli tihedalt täis pikitud lõhnavaid lilli, millest paljusid ma olin tundnud ja armastanud maa peal. Ma mäletan, et panin tähele heliotroope, kannikesi, piibelehti ja reseedasid, koos paljude teiste samalaadsetega, mis olid mulle täiesti tundmatud. Aga isegi sellel esimesel hetkel panin ma tähele, kui täiuslikud olid kõik taimed ja lilled. Näiteks heliotroop, mis meil kasvab sageli pikkade narmendavate harude otsas, kasvas seal lühikeste siledate varte küljes ja kõik lehed olid täiuslikud ja ühetasased ja läikivad, selle asemel et olla karedad ja jämedakoelised. Ja nende õied piilusid sametistena sügava rohu seest välja nagu sulnid ja õnnelikud näod, otsekui kutsudes esile imetlust, mida ei ole võimalik tagasi hoida.
Ja milline vaatepilt see küll oli, mis avanes mu ees, kui ma puhkasin sellel pehmel ja lõhnaval padjandil, olles eraldatud ja ometi mitte peidetud! See täiusliku rohu ja lilledega imeline muru ulatus kaugele, kaugele, mu nägemisulatusest välja ja sellest kasvasid samavõrd imelised puud, mille koolduvad oksad olid täis igatlaadi oivalisi õisi ja vilju. Ma leidsin end mõtlemas apostel Johannese nägemusele Patmose saarel ja elupuule, mis kasvas aia keskel, kandes “vilja kaksteistkümmend korda, igas kuus andes oma vilja. Ja puu lehed tulid terviseks rahvastele”. Puude all olid õnnelike salgakestena koos väikesed lapsed, kes naersid ja mängisid, joostes rõõmsalt edasi-tagasi ja püüdes oma tillukeste kätega eredatiivulisi linde, kes lendlesid nende keskel, otsekui nende mängudest osa võttes ja nii see ka kahtlemata oli. Kõikjal võis näha vanemaid inimesi jalutamas, mõnikord salkadena, mõnikord kahekesi, mõnikord üksi ja seda kõike sellises rahu ja õnne atmosfääris, mida tundsin isegi mina kui võõras. Kõik olid riietunud valgesse, mis oli laitmatult puhas, kuigi paljudel olid küljes või käes kaunid lillekimbud. Kui ma vaatasin nende õnnelikke nägusid ja nende laitmatult puhtaid riideid, mõtlesin ma taas: “Need on, kes on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!”
Igal pool, kuhu ma vaatasin, nägin ma pooleldi puude vahel varjus olevaid elegantseid ja kauneid, kummaliselt ligitõmbava arhitektuuriga maju, mis minu arvates pidid olema selle veetleva paiga õnnelike elanike kodud. Ma nägin vilksamisi mitmel pool asuvaid sädelevaid purskkaeve ja minu pelgupaiga lähedal kulges tüünevooluline ja kristallselge veega jõgi. Paljudesse suundadesse kulgevad jalgteed tundusid mulle olevat, ja ma hiljem leidsin, et nad ongi, laitmatult puhtast pärlist, mida ääristasid mõlemal pool üle kuldsete kivide voolava selge vee kitsad ojad. Ainus mõte, mis mind valdas, kui ma seda vaadet hingetuna ja sõnatuna nautisin, oli: “Puhtus, puhtus!” Ei tolmukübetki, ei ühtki märki mädanemisest või kõdunemisest puuviljadel või lilledel, kõik on täiuslik, kõik on puhas. Rohi ja lilled nägid välja, nagu oleksid suvised vihmahood neid just äsja pesnud ja mitte ükski rohulible ei olnud mingit muud värvi peale kõige eredama rohelise. Õhk oli liikumatu ja meeldivalt soe, samas aga kosutav ja päikesevalguse asemel oli kõikjal kuldne ja roospunane auhiilgus, meenutades veidi kesksuvise päikeseloojangu järelkuma.
Kui ma tõmbasin tohutut rahuldust tundes hinge, kuulsin ma, kuidas mu kõrval seisev vend küsis vaikselt “Noh?” ja pilku tõstes leidsin ma, et ta jälgib mind suure naudinguga. Ma olin oma suures üllatumuses ja rõõmus täielikult unustanud ta ligiolu. Püüdes ennast tema küsimuse peale koguda, hakkasin ma kogelema.
“Oi, Frank, et ma …,” ütlesin ma, kui mind haaras selline võimas Jumala headuse ja mu enda väärituse tunne, et ma peitsin oma näo käte vahele ja puhkesin kontrollimatult ja väga inimlikult nutma.
“Oh!” ütles mu vend ennast süüdistaval hääletoonil. “Ma olen hoolimatu.” Ja tõstes mind õrnalt jalule, ütles ta: “Tule, ma tahan sulle näidata jõge.”
Kui me jõudsime jõe äärde, mis oli vaid mõne sammu kaugusel, leidsin ma, et see kena muru kulges otse veepiirini ja mõnes kohas nägin ma jõesügavuses rahulikult õitsvaid lilli mitmevärviliste veerkivide keskel, millega terve jõesäng oli palistatud.
“Ma tahan, et sa näeksid neid kauneid kive,” ütles mu vend, astudes vette ja õhutades mind sama tegema.
Ma tõmbusin arglikult tagasi, öeldes: “Ma kardan, et vesi on külm.”
“Sugugi mitte,” ütles ta rahustava naeratusega. “Tule.”
“Nii, nagu ma olen?” küsisin ma, heites pilgu oma ilusale rüüle, mille ma leidsin oma suureks rõõmuks olevat sarnase selle õnneliku paiga elanike omaga.
“Nii, nagu sa oled,” vastas ta järgmise kartusi hajutava naeratusega.
Sellest julgustatuna astusin ka mina tasasesse jõevoolu ja oma suureks üllatuseks leidsin ma vee nii temperatuurilt kui tiheduselt õhuga peaaegu identse. Edasi liikudes muutus jõgi üha sügavamaks, kuni ma tundsin kerget veevirvendust mängimas oma kõri ümber. Kui ma peatusin, ütles mu vend: “Veel veidi edasi.”
“Vesi läheb mul üle pea,” väitsin ma vastu.
“Noh, ja mis siis?”
“Ma ei saa vee all hingata, ma lämbun ära.”
Ta silmadesse ilmus kelmikas sädelus, kuigi ta ütles üsna tasakaalukalt: “Siin me selliseid asju ei tee.”
Ma mõistsin oma olukorra absurdsust ja ütlesin rõõmsalt naerdes: “Olgu pealegi, lähme siis edasi,” ning sukeldusin pea ees säravasse vette, mis varsti vulises ja lainetas kõrgel mu pea kohal. Oma üllatuseks ja rõõmuks leidsin ma, et ma saan vee all mitte ainult hingata, vaid ka naerda ja rääkida, näha ja kuulda – sama loomulikult kui selle peal. Ma istusin mitmevärviliste veerkivide keskele maha ja täitsin oma peod nendega, nagu seda oleks mõni laps teinud. Mu vend heitis nendele pikali, nagu oleks ta rohelisel murul ja naeris ning rääkis minuga rõõmsalt.
“Tee nii,” ütles ta, hõõrudes kätega üle näo ja libistades sõrmi läbi oma tumedate juuste.
Ma tegin nii, nagu ta ütles ja see tekitas mõnusa tunde. Ma lükkasin oma varrukad ülespoole ja hõõrusin oma käsi, seejärel kõri ja lasin sõrmedel taas libiseda läbi oma pikkade, lahtiste juuste, mõeldes samal ajal, kui sassis need on, kui ma veest välja tulen. Seejärel tuli mõte, kui me lõpuks tõusime, et tagasi pöörduda: “Kust me küll käterätid saame?”, sest maine mõtteviis hoidis mind endiselt oma haardes ja ma mõtlesin ka seda, milline küll mu kena rüü nüüd välja näeb. Aga ennäe, kui me lähenesime kaldale ja mu pea taas veest välja tõusis, siis niipea, kui õhk puudutas mu nägu ja juukseid, mõistsin ma, et ma ei vaja ei käterätti ega juukseharja. Mu ihu, mu juuksed ja isegi mu kaunid rõivad olid pehmed ja kuivad, nagu ei oleks vesi neisse puutunudki. Materjal, millest mu rüü oli tehtud, oli selline, millist ma kunagi varem näinud ei olnud. See oli pehme ja kerge ja õrna läikega, meenutades mulle kõige rohkem siidloori, olles ainult tohutu palju ilusam. Sellel olid kerged graatsilised voldid, mida vesi näis olevat veelgi säravamaks muutnud.
“Milline oivaline vesi! Milline suurepärane õhk!” ütlesin ma oma vennale, kui me taas lillelisel murul kõndisime. “Kas kõik siinsed jõed on sellised?”
“Mitte täpselt, aga sarnased,” vastas ta.
Astusime mõned sammud edasi ja seejärel pöördusin ma ringi ja vaatasin tagasi selle rahulikult voolava särava jõe poole. “Frank, mida see vesi on minuga teinud?” küsisin ma. “Ma tunnen, nagu võiksin ma lennata.”
Ta vaatas mulle tõsiste, hellade silmadega otsa ja vastas lahkelt: “See on pesnud ära viimased maapealse elu riismed ja teinud sind kõlvuliseks selle uue elu jaoks, millesse sa nüüd oled sisenenud.”
“See on jumalik!” sosistasin ma.
“Jah, see on jumalik,” vastas ta.