Kuna mu vanavanemad olid usklikud, siis võeti ka mind aeg-ajalt lapsena kirikusse kaasa. Ma mäletan isegi mingeid kogemusi Jumalaga väikesest peast. Mul oli ka üks raamat Jeesuse elust, kus olid illustratsioonid ja ma vaatasin seda tihtilugu, kuid see oli ka kõik. Läbi aegade, eriti teismeeas, oli mu elus inimesi, kes püüdsid mind nii-öelda pöörata, aga neid ma küll kuulda ei võtnud. Vanaisa, vanaema, vanatädi olid kõik kristlased, kes käisid Olevistes. Meie suguvõsas oli ka üks Püha Vaimu tädi Koerust, kes alati palvetas, nägi nägemusi ja kellel käisid inglid külas. Tema oli kindlasti üks nendest, kes minu pärast palvetas. Meie vanatädi, kellega ühes majas elasime, oli samuti suur palveinimene ja rääkisi mulle hiljem mitmetest vapustavatest nägemustest, mida ta oli näinud. Ta oli tegelikult mõnes mõttes praeguse Charismata Ministries teenistuse eelkäija. Ta tegi paljusid asju, mida mina praegu teen, ehkki primitiivsel kujul. Ta kirjutas käsitsi raamatuid ümber (mäletan isegi üht Oral Robertsi raamatut) ja andis neid inimestele lugeda, hiljem ostis vanaisa talle kirjutusmasina, mida minagi kasutama õppisin. Ta lindistas ka jutlusi ja andis neid inimestele kuulata. Ta tegi piiblisalmidega jõulukaarte ja selleks, et need paremini välja tuleksid, õppis ta ära fotograafia.

Mina oma noores põlves triivisin sellest kõigest väga kaugele. Peale seda kui mind Tartu Ülikoolist välja visati, tulin ma Tallinnasse tagasi. Olin oma arust kõva intellektuaal ja üks tark sõber ütles, et üks võimalus Nõukogude Eestis head haridust saada on Konsistoorium (praegune TÜ usuteaduskond). Küsisin temalt, kas seal Jumalat ka on vaja uskuda, ta vastas et ei, seda küll vaja ei ole, see pole oluline. Nii et ma siis mõtlesin, et lähen sinna, ainult selle Jumala asjaga tuleb kuidagi tegeleda ja ma ei teadnud täpselt, kuidas.

Läksin tööle Paljassaare veepuhastusjaama. Seal oli hea graafik – 24 tundi tööpäev ja mitu ööpäeva vaba. See oli hea ja algul polnudki seal suurt midagi teha, see ei töötanud veel, sain seal lugeda oma raamatuid ja teha omi asju ning siis olid veel lisaks vabad päevad ja raha sai ka. Aga seal hakkas Jumal minuga väga intensiivselt tegelema. Sel ajal töötasid seal ka Riho Sibul ja Mart Metsala (ja mitmed teised ansambli In Spe liikmed). Seal töötas ka päris palju kristlasi ja nad palvetasid minu pärast ja kuulutasid ka mulle evangeeliumi, aga ma ei tahtnud nendega eriti tegemist teha. Ma lugesin tol ajal keskaja filosoofe ja need tarkpead (kellest suure respektiga räägitakse) kirjutasid seal palju Jumalast, ma imestasin, et ise nii targad inimesed ja võtavad Jumalat kui nii iseenesest mõistetavat, nagu Ta tõesti oleks olemas. Kuulasin raadiost ükskord Bachi kantaate, need on otse Laulude raamatust võetud (tolleaegne ülistusmuusika) ja ma lindistasin neid ja kui ma neid kuulasin, mu süda laulis kaasa, ma tahtsin neid kogu aeg kuulata.

Päästetud sain nii. Ma kuulasin tavaliselt raadiost Ameerika Häält ja Vabadusraadiot. Oli 1981. aasta märtsikuu. Ükskord olin üksi kodus ja otsisin neid raadiojaamu, aga segajad olid peal, nii et ma ei leidnud neid ja jäin kuulama inglisekeelset IBRA raadiot, mis oli kristlik raadiojaam, kus räägiti Jumala Sõna (mis mind sel momendil absoluutselt ei huvitanud), aga jutu vahele pandi mängima üks laul (hiljem uurisin välja, et see oli üks väga võitud ülistuslaulja Janny Grein, laulu nimi oli “Praise Him”) ja selle loo ajal juhtus midagi täiesti enneolematut. Keegi nagu tuli mu tuppa. Ruum täitus Jumala ligiolust, Tema isikulisest armastusest. Äkki ma teadsin ühe hetkega, et Jumal on olemas, et on olemas taevas ja põrgu, et ma olen patune, et kui ma nii edasi elan, lähen ma põrgusse. See oli nagu Vaimu ilmutus. See armastus oli nii võimas, ma nägin oma elu, milline see on, aga see ei mõistnud mind üldse hukka, vaid vastupidi – Ta pakkus mulle väljapääsu. See oli nii tugev, et ma hakkasin nutma. Ütlesin: “Jumal, anna mulle andeks, et ma olen valesti elanud.” Ja nii ma saingi päästetud, aga ma ise ei teadnud seda. Siis see ligiolu kadus ära. Ma püüdsin nädal hiljem samalt lainepikkuselt sedasama raadiojaama uuesti leida, et kogeda sedasama ligiolu, kuid enam seda ei juhtunud. Aga mida ma hakkasin märkama, oli see, et mu elu hakkas muutuma. Ma ei vihanud enam inimesi. Olin olnud selline kõrk intellektuaal, inimesed olid minu jaoks hall mass ja mina olin teistest üle. Korraga ma leidsin, et ma armastan inimesi, ka vanu inimesi, venelasi jne. Ma leidsin, et minu südames ei ole enam vihkamist. Ma leidsin, et ma enam ei ropenda. Paljud asjad olid äkki muutunud minu juures. Aga ma ei teadnud, et see oli päästekogemus. Sel hetkel, kui see toimus, teadsin ma, et see oli Jumal, kuid kui ma mõistuslikult sellele mõtlesin, siis see tundus ebareaalne. Töö juures hakkasin äkki otsima samade usklike seltskonda, keda olin varem vältinud, kes olid püüdnud mind koosolekutele kutsuda ja keda olin varem põlanud ja usuhulludeks pidanud. Algul hiilisin nende ligi salaja, sest tahtsin kuulda neid Jumalast rääkimas, aga siis juba julgemalt. Nad kutsusid mind paar kuud hiljem mais Effataa koosolekule Olevistes ja ma läksingi. Seal olles avastasin, et selles kõiges ei ole enam minu jaoks midagi võõrast. Pääste vastuvõtmisega ei olnud enam mingeid probleeme. Seal andsin oma elu avalikult Jumalale ja seal toimus minu teadlik päästetud saamine. Sellest peale teadsin, et olen päästetud, hakkasin Piiblit lugema ja koosolekutel käima.

Püha Vaimuga sain ristitud ühel koosolekul, kuhu vedas mind minu vaimne amm Lana – ta kutsus mind igale poole koduosadustesse, kus käisid tihti jutlustajad Soomest, kes panid inimestele käsi peale ja palvetasid Pühas Vaimus. Ka see kord olid külalisteks soomlased ja Laine Veevo Hiiumaalt. Jumala vägi oli kohal, Püha Vaim liikus. Keegi jutlustas alguses, siis tõsteti käed üles ja hakati palvetama. Mul olid silmad kinni ja äkki ma kuulsin ühe suure linnu tiivakohinat. Ma ehmatasin ära, et kuidas on see võimalik, et mingi lind on siia tuppa koosoleku ajal sattunud. Tegin silmad lahti, lindu ei näinud, aga eemalt tuli mu poole mingi valgus. See tabas mind ja sellega koos tuli Jumala vägi. See oli nägemus, kus ma nii nägin, kui ka kuulsin. Keegi ei saanud aru, mis minuga toimub. Kukkusin põlvili, minu sees toimus midagi väga võimast. Sain silmapilkselt vabaks paljudest asjadest (ka suitsetamisest, millest olin ise üritanud tulemusteta vabaks saada). Mu ellu tuli uus tasand. Mu peale tuli suur julgus, hakkasin Jumala Sõna rääkima teistele, Jumala sõna avanes. Ainult keeli ei tulnud. Olin õppinud ülikoolis keelteteadust ja teadsin, et inimesel ei ole võimalik lihtsalt niisama rääkida võõraid keeli. Kord olin üksi oma pimedas palvekambris ja kurtsin Jumalale, et koguduses räägitakse, et olles ristitud Püha Vaimuga, peaksin ka võõrastes keeltes rääkima, aga ma ei oska. Siis ütles Jumal: “Võta lihtsalt vastu!” Tegingi seda. Ütlesin: “Võtan Jeesuse nimel usu läbi võõrad keeled vastu.” Küsisin seejärel Jumalalt, mida ma nüüd tegema pean. Äkki nägin nagu tillukest valgusepunkti, mis hakkas järjest lähemale tulema ja laienema mu silme ette, kuni muutus tulekirjaks. Jumal ütles, et loe see ette. See oli ladina tähtedega kirjutatud, lugesin selle ette ja see oligi minu esimene lause keeltes ja nii see algas.

Samal suvel juhtus veel üks võimas üleloomulik kogemus. Oli vihmane ja hall päev Paljassaare veepuhastusjaamas. Läksin administratiivhoonest eemal asuvale tööpostile ja laulsin “Sind armastan Jeesus, Sa päästsid mind patust, Sa tegid mind terveks, Sind armastan Jeesus ma.” Olin väga armunud Jeesusesse, ainus, mis mind huvitas, oli Jumal. Teiste kuuldes ma ei laulnud, aga kui olin üksi, siis laulsin, sest mu süda laulis. Panin maa-aluses pumbajaamas pumbad tööle ja hakkasin ise palvetama, algul palvetasin all, kuid siis tundsin, et miski mind tõmbab, et pean minema üles ja välja. Huvitav oli see, et kui ma tegin ukse lahti ja läksin välja, siis oli ilm ilus, ei olnud enam mingit sombust ilma ega vihma, taevas oli teistsugune, väga kaunis. Läksin eemale ja põlvitasin liivaväljale ja hakkasin palvetama. Ülal taevas pilvedes oli suur auk ja sealt tulid eredavärvilised kiired. Äkki nägin sinna tõusmas üht kuju, säravais riideis, tohutus valguses ja puhtuses. Teadsin, et see on Jeesus, nagu Ilmutusraamatus. Tal olid käed välja sirutatud (nagu Kaarli kirikus oleval Köleri maalil), Ta oli küll kaugel, aga samal ajal olin ma nii lähedal, et võisin näha Tema silmi, nagu vahemaad polekski olemas. Ta õnnistas mind. Ma ei tea, kui kaua ma Teda vaatasin, olin täiesti pahv. Siis tõusis Ta üles ja kadus pilve taha. Olin nagu ekstaatilises joovastuses, ülistasin veel tükk aega. Mõne aja möödudes läksin pumbajaama tagasi ja lõpetasin oma vahetuse. Läksin administratiivhoonesse ja märkasin, et ilm on jälle sombune ja pilves. Seal töötas Lana ja veel üks teine õde. Nad vaatasid mind ja küsisid kohe, mis minuga juhtunud on. Rääkisin neile. Ka nemad olid sellest väga vaimustunud, kuid ütlesid, et kummaline on see, et vihma on kogu selle aja sadanud. Mõni võib arvata, et see oli mingi hallutsinatsioon, kuid muutus minus pärast seda oli täiesti reaalne. Esimesed paar nädalat, kui ma Jeesuse nime kuulsin, hakkasin ma nutma. Kui ma Piiblit lugesin, tundus see mulle tohutult elava ja vahetuna.

Umbes sel ajal kutsus Jumal mind ka ajalikult töölt ära. Olin kord jälle pumbajaamas tööl ja tundsin kirjeldamatut, seletamatut vabadusetunnet, pole seda ei enne ega pärast kogenud ja see kestis tükk aega. Tundsin, et Jumal tahab, et ma tuleksin töölt ära ja läheksin Tema teenistusse. Tol ajal ma ei teadnud, mida see tähendab. See tekitas ka vastuseisu. Olevistes käisid sel ajal isegi kõik pastorid riigitööl. Mulle öeldi, et see on vale ja et nõukogude ajal ei saa niimoodi elada. Ma ei teadnud ise ka, mida ma tegema hakkan. Kuid ma tahtsin Jumalale kuuletuda ja ma tulin ära. Sellest ajast peale olen olnud täisajaga Jumala riigi tööl. Nii et see Paljassaare veepuhastusjaam on olnud minu elus pöördeliste sündmuste keskus.