Mu vanemad ei rääkinud kunagi mulle Jumalast sel lihtsal põhjusel, et ka nemad ei tundnud Teda. Kui ma väike olin, küsisin emalt, et mis siis juhtub, kui ma ära suren? Ta vastas mulle, et siis ei ole enam midagi, on lihtsalt pime ja vaikne … Mul oli tuline heameel, et surm veel nii kaugel on, sest mõte, et midagi ei ole enam, tundus mulle nii troostitu ja õudne.

Kui ma sain 13-aastaseks, hakkasin ma rohkem elu üle järele mõtlema. Hakkasin otsima. Mul tekkis rohkem küsimusi: miks ma siin olen, kust ma olen tulnud ja kuhu lähen, mis on elu mõte ja eesmärk? Hakkasin palju lugema, uurisin erinevaid filosoofiaid ja religioone. Samal ajal süvenes minus minnalaskmistunne, lootusetus ja depressioon. Mitte et mu elu kuidagi raske või probleemne oleks olnud. Mu lapsepõlv oli kuni koolini ilus ja lihtne. Siis nagu suri miski mu sees. Midagi oli lihtsalt valesti, midagi oli puudu ja ma ei teadnud, mis see oli. Sisemine tühjus oli piinav. Mõtlesin, et kas tõesti pole midagi enamat kui lihtsalt sündida, käia lasteaias, koolis, ülikoolis, siis abielluda, lapsi saada, auto osta, maja osta, paat osta ja siis … ära surra. Kas tõesti elus ei ole enamat?! Tahtsin kõike proovida, nii head kui halba, eriti halba, sest see tundus põnev ja keelatud. Õppisin ka valetama ja teiste arvelt ennast esile tõstma. See aga tõi veel enam vaeva ja pimedust minusse, olin rahulolematu maailma ja iseendaga. Jõudsin punkti, kus kõik tundus “tühisuste tühisus”.

Mind huvitas kõik, mis puudutas teispoolsust. Selleteemaline kirjandus pakkus mulle huvi. Kord andis üks tüdruk paralleelklassist mulle lugeda makrobiootilist kirjandust (see räägib vaimumaailma ja Jumala kui isiku olemasolust, kuid selle järgi on Jumalal on palju esindajaid, nagu Buddha, Muhamed, Jeesus jne). See oli trepiaste lähemale sellele, mida otsisin. Lõpuks ometi avastasin, et on olemas maailm selle kõrval, mida saan katsuda, maitsta, nuusutada. On olemas universumi Looja ja maailm, mida me ei näe. Vaimumaailm! Sukeldusin mõnuga sellesse maailma. See oli põnev, uus ja huvitav. Kuid sisemiselt jäin ikka sama rahulolematuks ja tühjaks ning depressioon süvenes aasta-aastalt. See oli põnev, aga see ei muutnud reaalselt mu elu.

Kord nägin tänaval usklikke, neid, kes rääkisid, et ainult Jeesuse läbi saab päästetud. Nad rääkisid midagi taevast ja kuldsetest tänavatest. Nad nutsid kõigi ees ja käitusid minu meelest väga kummaliselt. Ma vaatasin neid väga üleolevalt (neil on ju ainult Jeesus, nad on nii piiratud!). Mina olin enda meelest väga laia silmaringiga, tark ja erudeeritud. Ma teadsin, et tõdesid on nii palju kui lehti sügisel puude all, sest nii ütles Budha. Ma ei peljanud seda ka öelda oma sõpradele, kellega koos olime. Pealegi meeldivad mulle kivitänavad hulka rohkem! Läksin sealt kiiresti suure kaarega mööda, et keegi ometi ei tuleks minuga rääkima ja Piibliga “pähe taguma”. Ma kartsin ja põlgasin selliseid asju. Tõde ei saa kuulutada ju ometi tänavanurkadel, tõde peab olema peidetud ja salajane, kättesaadav vaid üksikuile valituile.

Siis sattusin Jehoova tunnistajate juurde.

Ka minu vend otsis Jumalat sel ajal, käies kirikust kirikusse. Ühe kiriku juures kohtaski ta ilusaid tüdrukuid, kes tulid ta juurde ja kutsusid teda Piiblit uurima ja selle üle arutama. See talle meeldis. Läksin ka kaasa. Ja tõesti see oli huvitav, saime palju Piibli kohta teada. Ometi jäi ikkagi midagi puudu. Miski minu sees ütles, et see pole ikka veel see.

Juurdlesin palju selle üle, mis on tõde. Buddha ütles, et tõdesid on palju. Aga kuidas saab tõdesid mitu olla? Kui neid on mitu, siis osa neist ju pole tõed. Ma ei suutnud sellega leppida. Tõde pidi olema vaid üks, kuid mis see oli? Inimesed usuvad nii paljusid eri asju. Kellel on õigus? Kristluses ei saanud seda olla, sest see oli ju üldtuntud ja avalik.

Juhtus nii, et veetsin suvilas mere ääres terve suve. Olin palju üksi ja sellepärast mul oli aega mõtelda, lugeda ja lihtsalt niisama olla. Kõndisin tihti mere ääres. Seal hakkasin järjest reaalsemalt tajuma, et keegi kõnnib koos minuga, et ma ei ole enam üksi. Üks Isik, keda ma ei näinud, käis minuga piki mereranda. See peab olema Jumal, mõtlesin ma. Mu sees tekkis selline igatsus ja vajadus “Kedagi” kummardada, et oma sünnipäevaks saadud roosid sidusin puu külge selle Jumala jaoks, keda ma veel ei tundnud. Vahel arvasin, et Jumal on päike, sest igal kevadel, kui päike järjest enam paistma hakkas, muutus ka minu olemine paremaks. Ka kogesin reaalselt, et keegi kutsub ja hüüab mind. Ükskord hüüdsin vastu: “Ma tuleksin, aga ma ei tea, kes sa oled!” Mu ellu tuli äkitselt isetu armastus. Ma tahtsin hea olla kõigi vast. Mind valdas selline soe ja sõbralik tunne …

Siis kirjutasin tundmatule Jumalale kirja. Rääkisin Talle oma elust, ütlesin, et ma ei ole oma eluga rahul, palusin tal ennast muuta. Rääkisin Talle ka ühest oma sõbrast, kes oli sel ajal omadega lootusetult põhjas. Palusin Tal ka teda aidata. (Hiljem Jumal austas seda palvet sellega, et Ta muutis mind ja ka seda sõpra, pöörates ka tema elu – praegu on ta ühe suure koguduse pastor.)

Saabus sügis, olin 17-aastane. Kord läksin sõbrannadega Tõnis Mäe ja Joel Steinfeldi kontserdile kino “Kosmosesse”. Kontserdi alguses laulis Tõnis oma tavapäraseid laule, kuid siis ka laule Jumalast. Joel Steinfeld laulis laulu, kus sees oli “Meie Isa palve”. Ta ütles, et need, kes usuvad, tõusku püsti ja palugu seda palvet kaasa. Vaatasin ringi ja nägin, kuidas siin ja seal tõusid inimesed püsti. Ma vaatasin neid ja imestasin nende julgust tunnistada, et nad usuvad, ja tundus, et nad on isegi uhked selle üle, aga see ei olnud halb uhkus, vaid väärikas ja rahulik uhkus. Nad olid veendunud selles, mida uskusid ja tegid. Ma nägin, et neil oli midagi, mida minul ei ole. Selles oli midagi ligitõmbavat ja meeldivat. Kuid teadsin ka, et mina ei ole veel selleks valmis.

Läksime sealt koju, oli hilja. Transport enam ei sõitnud. Hääletasime, kuid keegi ei peatunud. Tunnid läksid. Öö oli juba käes ja me olime väga väsinud. Äkitselt tõusis mu seest mõte, et Jumal, kui Sa tõesti olemas oled, siis saada meile transport! Vaevalt olin seda mõelnud ja palunud, kui üks auto otse meie kõrval peatus, uks läks lahti ja autojuht ütles: “Tüdrukud, kuhu te soovite minna, ma viin teid koju.” Ja seda ta tegigi.

Vau, mõtlesin ma, vau, vau, vau – Sa oled tõesti olemas! See oli üks murdepunkte mu elus.

Siis sain endale “juhuslikult” kirjasõbra, ühe poisi, kes hakkas mulle kirjutama vaimsetest asjadest, nendest, mille järele ma nii näljane olin. Mul oli nii palju küsimusi ja näis, et ta teab rohkem neist asjust kui mina. Ta vastas mulle, kuidas oskas, muuseas mainis ta mulle ka seda, et loe Uut Testamenti, sealt leiad sa vastused. Hakkasin lugema, aga väga palju ma loetust aru ei saanud ja ma ei teadnud, kas seda uskuda või mitte. Kuidas ma pidin teadma, kas see on tõde või mitte?

Samal ajal oli mu vend hakanud käima Elu Sõna koosolekutel pritsumajas. Ta kutsus mind ka, aga ütlesin, et ma pole veel valmis.

Kord tuli ta ühel õhtul koju ja oli selgelt teistsugune. Küsisin, mis temaga juhtunud oli ja ta vastas, et sai päästetud. Küsisin, mis see tähendab, ja ta andis mulle lugeda Kenneth Hagini “Uussünni” raamatu. Ma ei saanud ikka veel päris hästi aru, mis see kõik oli, aga ma nägin tema näost, et see oli midagi sellist, mida ma tahtsin ka saada. Küsisin, et mis ma tegema pean, ta vastas, et palveta. Vastasin, et ma ei oska palvetada. Mis tähendab üldse palvetamine?

Siis pani ta Tõnis Mäe kasseti mängima. Istusin seal, lugesin seda raamatut ja kuulasin muusikat ning äkitselt juhtus midagi. Minuga hakkas midagi toimuma. Miski oli tulnud sellesse tuppa. Selle miski ligiolu mähkis mind endasse. Hakkasin seda kogedes nutma, teadsin üht, et olen täiesti kadunud, lootusetult pimedusse minemas ilma Jumalata – Jeesuseta oma elus.

Siis aga tuli valgus – kui ma usun seda sõna, millest räägib Uus Testament, otsustan võtta seda kui tõde, et Jeesuses on pääste, et Tema on ainus tee ja tõde ja elu, siis ma tulen sellest pimedusest välja ja hakkan käima valguses!

Mu ees oli selge valik, kaks teed – kõik või mittemidagi. Ma kas annan kogu oma elu täiega Talle ja hakkan Teda teenima või jäängi sellesse pimedusse. Kõik või mittemidagi. Sel õhtul tegin ma oma südames valiku, mida ma ei kahetse. Ütlesin jah Jeesusele ja kõigele sellele, mis Temal minu jaoks oli.

Siis tuli minusse tohutu rõõm – selline, mida ma mitte kunagi varem polnud kogenud. Nüüd nutsin rõõmust! Ema tuli tuppa ja küsis, et mis mul viga on. Ma ei osanud talle seda tunnet seletada. Seda on võimatu kirjeldada, aga see oli nii reaalne! See, mis juhtus, oli suurem kui sõnad, et seda väljendada. Oleksin nagu pimedast kitsast toast astunud avarasse õue keskpäevase kevadpäikese kätte (kuigi oli pime veebruari õhtu). Nii palju valgust, elu ja rõõmu! Tundsin, nagu olnuks ma olnud mälu kaotanud inimene, kes on korraga mälu tagasi saanud. Kõik oli jälle õigesti. Ma olin leidnud täpselt selle, mida olin otsinud. Ma olin jõudnud tagasi koju. Kirjeldamatu rahu, rõõm ja selgus. Ma teadsin, et ma teadsin, et ma teadsin, et olen selle leidnud, mida olen aastaid otsinud. Olin kohtunud elava, reaalse isikuga – Jumalaga. Olin kohtunud Jeesusega! See vajutati minusse nagu pitserijälg. Ma teadsin, et ma teadsin, et ma teadsin oma sees, et on toimunud reaalne muutus ja mitte miski ega keegi ei saanud mind ümber veenda, et see oli vaid ettekujutus. See oli midagi enamat ja suuremat ja reaalsemat kui ettekujutus.

Mu vend ütles, et “tõeliselt ja ametlikult” päästetud saada, tuleb minna pastori juurde. Ta leppis aja kokku ja me läksimegi. Oli 1989. aasta veebruari lõpp. Õhus oli kevadet. Ma kartsin hirmsasti, nii hirmsasti, et läksime taksoga (bussis oleksin ma vist põnnama löönud ja mõnes varasemas peatuses maha hüpanud ja koju tagasi läinud). Olles kohal, küsis pastor minult, et mida ma asjast tean. Vastasin, et suurt midagi, aga ma tahan “seda” saada. Ta seletas mulle natuke, aga ma olin nii närvis, et ei kuulnud suurt midagi. Me läksime siis toa keskele, teised kogunesid mu ümber ja pastor ütles päästepalve sõnad ja mina kordasin järele. Seal kuulsin ka esimest korda, kui palvetati võõrastes keeltes. Vau, mõtlesin ma – see on midagi üleloomulikku, see mulle meeldib, olen õiges kohas.

Mu venna sõber Hannes Hermaküla (kes oli mu venna Jeesuse juurde toonud) oli meiega kaasas. Ta oli tegelikult ka ise alles hiljuti Jumala juurde tulnud ja viimasel ajal agaralt Piiblit lugenud ja palju ilmutusi saanud ja nüüd jagas ta neid innuga.

Kõikidest nendest erutavatest muljetest ja närveldamisest oli mul tekkinud peavalu. Ta ütles, et ka tervenemine on kättesaadav neile, kes usuvad. “Sa oled nüüd Jumala laps, seega kuulub sulle tervis, Jeesuse vermete läbi on sulle tervis tulnud.” Olgu, mõtlesin ma, ma usun seda. Olin vaevalt seda mõelnud, kui peavalu oli kui noaga ära lõigatud! Vau! See toimibki, imestasin ma. Siis nägin ka nägemuse või pildi. Nägin kuldset teed läbi pimeduse ja Kedagi, kes nüüdsest mind hoiab sellel teel. Sain aru, et lõpuks on mu elu õigetes rööbastes. Minuga on Jumala Püha Vaim, kes mind juhib. Minu jaoks on konkreetne tee või Jumala plaan, ja see tee on valguses. “Õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni täielik päev on saabunud.” Õpetussõnad 4:18

Sellest ajast peale pole mu elu enam sama. Depressioonihood jäid järjest harvemaks, kuni lakkasid sootuks. Piibel läks minu jaoks järjest enam “lahti”. Sain äkki aru, mis seal oli öelda tahetud. Minus oli täielik usk. Ma teadsin, kes ma olen, kust olen tulnud ja kuhu ma lähen. Ma ei kartnud enam surma. Teadsin, et kui suren, lähen oma tõelisse koju, taevasse, kus on hoopis palju parem. Ma ei saanud ka enam ropendada ja vanduda. Hakkasin oma toa seintelt ükshaaval jubedaid endajoonistatud bändiplakateid ära korjama (põrgu ja kuradi teemalisi). Ma lihtsalt ei saanud enam nendega koos elada. Muutus algas mu seest ja liikus väljapoole. Esimestel nädalatel käisin kui pilvedes. Oleksin tahtnud kõigile hüüda, et tulge Jeesuse juurde! Sest kui oled leidnud midagi head, tahad sa seda ka teistega jagada. Ma rääkisin kõigile oma sõpradele … ja kaotasin neist paljud, nad lihtsalt ei saanud aru! Nad arvasid, et olen täitsa ära pööranud – aga ma olin lihtsalt õnnelik, üle igasuguse mõõdu! Aga mõned mu sõbrad võtsid samuti Jeesuse vastu ja hakkasid koos minuga koguduses käima. Ka nende elu hakkas muutuma.

Mõned nädalad hiljem sain ka ise Püha Vaimuga ristitud. Üks selle ilminguid on võõraste keeltega rääkimise and. Sa ei õpi neid keeli, vaid need lihtsalt voolavad välja su seest. Sa räägid keeli, millest sa ise aru ei saa. Neil on ka mitmed eesmärgid, mida siinkohal pikemalt lahti seletama ei hakka. Vahel annab Jumal ka nende tõlgitsemise anni. Nägin ja kuulsin kogududes inimesi, kes seda pidevalt tegid. Algul oli mul väike eelarvamus selle suhtes, kuid kui nägin, et Piibel räägib sellest ja algkoguduse kristlased tegid seda, sain aru, et see on ikka õige asi. Igatsesin väga, et ka minul see oleks. Nutsin selle pärast ja mõtlesin, et olen vist liiga patune, et mul seda andi pole. Siiski palusin Jumalalt seda ja tegin oma osa – ühel koosolekul tegin lihtsalt oma suu lahti ja kordasin järgi, mida kuulsin teisi ees rääkivat. Äkitselt oleks nagu metsik jõgi hakanud minust läbi voolama, keeled purskusid esile. Rääkisin veel mitmeid tunde, sellega kaasnes suur rõõm, rahu ja armastus. Oli selline tunne, et ükski asi pole enam võimatu, kogu taevas näis olevat avatud.

Inimesed arvavad, et meie elu on piiratud ja igav, et nüüd ei tohi enam pattu teha ja seetõttu kogu rõõm kaob elust ära. Ei, tõelised seiklused algasid siis, kui ma kohtusin elava Jumalaga, Temaga koos pole kunagi igav. Tema viib sind tõelistesse seiklustesse! Mis puutub “ei tohidesse”, siis need on tegelikult asendunud “ei tahadega”. Ma ei taha enam teha seda, mis mind hävitab või mis kurvastab mu taevast Isa. Mu soovid ja tahtmised on muutunud. Mul on nüüd midagi palju paremat!

“Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat, kui sa oled aus ja otsekohene, siis Ta hakkab nüüd tõesti liikuma sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema! Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks!” Iiob 8:5-7

Meil on õppimist ja avastamist igaveseks. Mingem edasi!