1991. aasta 21. augustil, päeval, mida olin pea kaks aastat oodanud, vabanesin Nõukogude Liidu armeest. Oma kujutlustes olin näinud seda kui suurt, uue elu esimest päeva. Koolid läbi, sõduriaeg lõppenud. Mu kallis Eestimaa oli just vabanenud rõhuvast Nõukogude ikkest. Kõik teed ja võimalused olid valla.

Kuid sellel ajal, mil ma kõndisin välja ja eemaldusin sellest suletud süsteemist, Nõukogude Liidu väeosast, mida ümbritses kahe meetri kõrgune okastraadiga kaetud kiviaed, tundsin enese sees tühjust ja ebameeldivat rõhumist.

Olin noor, terve ja üldiselt optimistliku ellusuhtumisega inimene. Ma igatsesin peret, materiaalset kindlustunnet, sõpru ja palju lõbu. Kuid vaatamata pingutustele täide viia oma unistused, jooksis kõik liiva. Olin hunnik õnnetust, kelle elus polnud muud kui purunenud suhted ja lagunenud karjäär.

Jumala olemasolus ma ei kahelnud. Kuna mul oli usklik vanaema, kes oli mulle eeskujuks kogu minu lapsepõlve vältel, oli Jumal minu jaoks loomulik nähtus. Ma lihtsalt ei tundnud Jeesust isiklikult.

Jõudsin kohta, kus keegi ei saanud mind inimlikult enam aidata.

Siis hakkas minu elus juhtuma midagi kummalist. Igal öösel unes sisenesin ühte ruumi, mis nägi välja nagu aaretekamber. Keset seda ruumi oli kokku kuhjatud suur hulk aardeid: hõbedat, kulda ja kalliskive. Aarde erilisus ei seisnenud mitte selle suures hulgas (kuigi seda oli tohutult palju), vaid selles, et see tundus olevat elus, tundus, nagu võiks selle sisse minna, sest see oli nagu läbipaistev ja ruumiline materjal. Kui ma seda vaatasin, täitis mind sõnulseletamatu rahu ja heaolutunne. Tundus, et just seda olen otsinud.

Paar nädalat järjest nägin seda igal öösel unes. Ma ei tahtnud enam ärgata, sest erinevus selle unenäo ja minu elu reaalsuse vahel oli masendav. Ärgates olin higine ja segaduses. Mida ma pean nüüd tegema?

Elasin sel ajal Ida-Virumaal vanematekodus. Järsku tuli minusse teadmine, et pean kohtuma oma onupojaga, kes minu andmetel elas Tallinnas Mustamäel.

Samal päeval sõitsin Tallinnasse, otsisin ta korteri üles, kuid teda ei olnud kodus. Käisin kaks nädalat iga päev tema ukse taga. Lõpuks otsustasin, et lähen veel viimast korda ja siis lahkun.

Kuid sel korral oli ta kodus. Tal oli rõõm mind näha ja ta tahtis kohe minuga jagada oma suurt saladust. Ta oli saanud usklikuks ja käis koguduses. Tunnistades oma päästest ja isiklikust suhtest Jeesusega, mõistsin, et see oli põhjus, miks ma sinna olin tulnud – ma vajasin seda, mis tal oli. Palvetasime koos ja ma võtsin Jeesuse oma südames vastu. Ta pani oma käed minu peale ja mind täitis tohutu rõõm. Minu sees hakkas kõik pulbitsema. Hakkasin ka kohe rääkima võõrastes keeltes, millest räägib ka Piibel. Olin momentselt oma sees täiesti uueks saanud.

Samal õhtul läksime palveosadusse, kus kohtusin oma paljude tulevaste sõpradega. Sain endale Uue Testamendi. Minu kodus oli Piibel olnud lapsepõlvest saadik. Olin üritanud seda korduvalt lugeda, kuid ma ei mõistnud seda, sest minu jaoks oli see väga varjatud ja vastuoluline. Nüüd aga muutus see armsaks, elavaks ja sügavaks – nagu kuld, mida olin unes näinud. Neelasin seda raamatut kõikjal. Sõna puhastas, uuendas ja tegi vägevat tööd minu usuelu esimestel päevadel ja teeb seda tänini.

See on aare, mille olen leidnud. Jätsin seda leides kõik oma senised uskumused ja seni kalliks peetud asjad kõrvale. Hoian seda aaret tänaseni oma elu kõige pühamas paigas. Jumala sõna ja Püha Vaimu osadus on väga reaalne tee ja soovin, et kõik inimesed leiaksid selle kitsa ja käänulise tee, kus kaks ei saa kõrvuti käia – see on elu tee.

Taevas TV7 kodulehelt on võimalik vaadata Alarist saadet “Muutus”