„Võiduelu“ räägib tõelise kristliku elu ülimast eesmärgist – kuidas muutuda Isanda sarnaseks ja teha tegusid, mida Tema tegi. Tõeline kristlus ei ole millegi saavutamine, vaid kellekski saamine. See on pürgimus näha Isanda au ja muutuda selle au läbi Tema sarnaseks.
Raamatut saab osta Harta poest
Harta raamatutundi sellest raamatust saab kuulata siin
Peatükk “Kõrgeim kutsumine”
Tõeline kristlus ei ole millegi saavutamine, vaid kellekski saamine. See on pürgimus näha Isanda au ja muutuda selle au läbi Tema sarnaseks. Kristliku elu tõeline eesmärk on muutuda Kristuse sarnaseks ja olles üks Temaga, teha sama südamega tegusid, mida Temagi tegi.
Kuulsin hiljuti, kuidas üks kristlik ärimees ütles, et kristluse suurim viga on olnud Jeesuse kummardamine, selle asemel et Temaga üheks saada. Loomulikult ei tähenda see, et me ei peaks Jeesust ülistama, aga faktil, et paljud kummardavad Teda Temaga ühenduse otsimise asemel, on tõepõhi all. Käesolev raamat räägib sellest, kuidas saada Temaga üheks, muutuda Tema sarnaseks ja teha samu tegusid, mida Tema tegi.
Suur kogumine
Praegusel ajal elavad kristlased on valitud töötegijaiks suurimas lõikuses, mida maailm on eales tundnud. Viimase kahe kümnendi jooksul oleme näinud kristluse suurimat progressi ajaloos. Evangeeliumiga muudetakse terveid kontinente. Alates 1985. aastast on rohkem inimesi kristlasteks saanud kui kirikuajastu algusest peale esimesel sajandil kuni tänaseni ja see tempo aina kasvab. Nagu Isand ütles: „Lõikus on maailma-ajastu lõpp“ (vt Mt 13:39). See on tõesti võimsaim lõikusaeg, mida maailm on eales näinud. Ometi on suur misjonikäsk rohkem, kui vaid pöördunute tegemine, see on kutse teha jüngreid.
Suur misjonikäsk on kasvatada kristlasi, kellel on sügavust, iseloomu ja väge. Just sellest antud raamat kõnelebki – tõelise kristliku elu ülimast otsirännakust, mis on enam kui lihtsalt teatud doktriinide teatavaks võtmine – see on pühendumine sellele, „… et me tõtt taotelles armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus“ (Ef 4:15). Kõiges tähendab olla Tema sarnane ja teha tegusid, mida Temagi tegi.
Oma maises elus demonstreeris Jeesus meelevalda kõigi maapealsete olukordade üle. Meid on kutsutud tegema sama. Sellest hoolimata, enne kui meile saab usaldada imelist väge muuta maa peal olukordi, peame ise muutuma ja saavutama meelevalla kõigi olukordade üle oma isiklikes eludes. See on järk-järguline, süstemaatiline kasv ja küpsemine, mida võib kokkuvõtvalt nimetada Vaimu viljas käimiseks.
Vili ei juhtu iseenesest – seda kasvatatakse. See nõuab istutamist, kastmist, harimist, kaitsmist ja mitte just kõige vähem – aega. Kui inimesed sünnivad, nad alles alustavad oma elu, ja kui nad sünnivad uuesti, alustavad nad sarnaselt oma vaimset elu. Just nagu Isand ütles nende aegade kohta Matteuse 24:19: „Aga häda neile, kes on käima peal, ja neile, kes imetavad neil päevil!“ Tõlgendaksin seda järgmiselt: „Häda neile, kes hoiavad oma rahvast ebaküpsuses!“ Kristliku küpsuse tõeline mõõt on Vaimu vili. Käesolev raamat räägib sellest, kuidas seda vilja kasvatada.
Mõni võib ehk tagasi kohkuda mõttest, et peame seda vilja kasvatama. Kas see pole siis Vaimu vili? Jah, aga meilgi on osa Vaimu vilja harimises ja kasvatamises. Me ei saa seda teha ilma Vaimuta, aga ka Vaim ei saa seda kasvatada ilma meieta.
Kuulsin kord lugu põllumehest, kes kutsus oma pastori pühapäeval koju lõunale. Kuni tema naine süüa valmistas, näitas põllumees pastorile oma valdusi ja juhtis tähelepanu ilusale viljasaagile, mida ta kasvatas. Pastor korrigeeris teda ja ütles: „Sina ei kasvatanud seda saaki. Jumal kasvatas.“ Põllumees vaatas teda veidral ilmel ja ütles seejärel: „Jah, see on tõsi, aga mina aitasin. Las ma näitan sulle põldu, mida ma lasin Jumalal üksipäini kasvatada!“
Selles loos peitub üks oluline tõde. Just nagu Isand pani inimese Eedeni aeda seda harima, lõi Isand inimese oluliseks osaks oma töös. Sama kehtib ka Vaimu vilja kohta. Ei ole kahtlustki, et see on tõepoolest Vaimu vili ja seda on võimatu saavutada ilma Püha Vaimuta, aga see nõuab ka meie osalust ja koostööd.
Just nagu Isandale valmistas suurt rõõmu jalutada inimesega Eedeni aias, ja kindlasti oli see suurimaks rõõmuks Aadamale, on meil Jumalaga selles harimise töös üks eriline osadus, mis on suureks rõõmuks Temale ja võib olla ka meie suurim rõõm. Ühe hiljutise uurimuse kohaselt on inimeste esmane küsimus, mis on nende olemasolu eesmärk. Sel määral, mil me teame ja tegutseme oma eesmärgi kohaselt, on meil ka rahu ja rahuldustunne siin elus. Kuni me seda ei tea ega tegutse selles, kogeme vaid ebakõla ja ängistust.
Just sel põhjusel võib käesoleva raamatu sisu olla tähtsaim teema meie enda terviseks ja heaoluks. See viib põnevaima ja rahuldavaima elu juurde, mida siin maa peal on võimalik kogeda, kuid sellest veelgi olulisem on keskenduda Loojale meeldimisele ja teenimisele. Ta on väärt säärast pühendumist ja me õpime selle kaudu Teda rohkem tundma ning saame näha kõige põnevamaid ja rahuldavamaid sündmusi, mis siin elus on võimalik – Jumala tegusid, mis ilmutavad Tema teid.
Just nagu põllumees või aednik tunnevad rõõmu sellest, kui nad jälgivad seemnete tärkamist, sirgumist ja viljadeks kasvamist, peaksime meiegi kristlastena rõõmustama, kui Vaimu vili kasvab meie eludes ja meid seejärel kasutatakse, et aidata seemneid levitada ja neid teistes harida. See on ehtsa kristluse alus.
Noa alla minek
Elame ajal, mil kogudus valmistub ületama oma Jordani jõge ja alustama oma tõotatud maa vallutamist. Näeme, kuidas meie eluajal täituvad paljud võimsad prohvetlikud pühakirja tõotused. Sellest aru saamiseks kästakse meil jälgida neid sündmusi Iisraeli ajaloos ja mõista, et need on prohvetlikud võrdumid. Nagu meile räägitakse 1. Korintlastele 10 Iisraeli kõrberännaku sündmuste kordamise järel 11. salmis: „See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kelledele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud.“
Me järgime oma tõotuste kättesaamisel samasugust mudelit kui nemadki. Seetõttu on oluline, et mõistaksime, millal hakkas Iisrael sööma maa vilja pärast jõe ületamist, millest kirjutab Joosua raamat 5:8–12:
Ja kui kogu rahvas oli ümber lõigatud, siis püsisid nad oma leeris paigal, kuni nad terveks said. Ja Jehoova ütles Joosuale: „Täna ma olen teie pealt ära veeretanud egiptlaste teotuse!“ Ja seda paika hüütakse tänapäevani Gilgaliks. Ja kui Iisraeli lapsed olid leeris Gilgalis, siis selle kuu neljateistkümnenda päeva õhtul nad pidasid paasapüha Jeeriko lagendikel. Ja paasapühale järgneval päeval nad sõid selle maa viljast hapnemata leiba ja kõrvetatud viljapäid. Selsamal päeval, paasapühale järgneval päeval, kui nad sõid maa viljast, lõppes manna ja Iisraeli lastel ei olnud enam mannat, vaid nad sõid juba Kaananimaa selleaastasest saagist.
Pärast Jordani jõe ületamist pidi rahvas peatuma ja lõikama ümber kõik need, kes ei olnud kõrbes ümber lõigatud. Ümberlõikamine on liha või lihaliku loomuse äralõikamise prohvetlik võrdkuju. Seda oli vaja teha ja seejärel pidid nad pühitsema paasapüha, mis tähistab meie jaoks seda, kuidas Kristus, meie paasatall, vabastas meid selle maailma ikkest. See esindab meile risti ja risti töö taasrõhutamist meie eludes. Just sel põhjusel on oodata, et rist ja ristilöödud elu saab tulevasel ajal koguduses suure tähelepanu osaliseks. Võime oodata, et selle tagajärjel paljastatakse koguduse elus lihalik loomus või liha teod, mida kirjeldatakse Galaatlastele 5:19–21:
Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, kade meel, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen ütelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki.
Iisraeli lapsed ei saanud vallutada oma tõotatud maad enne, kui see oli tehtud. Just nagu Paulus kirjutas kristlastele, et „need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki“. Mõtle sellele! Me ei päri Jumala riiki seni, kuni harrastame selliseid asju. Nagu ka Jumala Sõna selgelt ütleb, et need, kes tõepoolest Isandale kuuluvad, ka käituvad vastavalt. Nad on teistsugused. Neil on Vaimu vili ja nad elavad pühendunult jumalakartlikku, õiget ja püha elu. Veel kord – need, kes sel moel ei ela, ei päri Jumala riiki.
Meie päevil seostatakse õigsust tihti legalismiga või isegi religioosse vaimu omamisega, aga need, kes selle teema suhtes tavaliselt üle reageerivad, on langenud enamasti teise õelasse, samavõrd surmavasse lõksu – seadusetusse. Elutee kummaski servas on kraav. Kui elame reaktsionääridena, lõpetame tõenäoliselt ühes neist või käime enamuse oma elust ühest teise. Vaadelgem nüüd vaimset ümberlõikamist ja kuidas see meie elus teoks saab Roomlaste kirjast 2:28–29, 7:18, 8:5–9:
Ei ole ju juut see, kes seda on välispidi; ega ole ümberlõikamine see, mis sünnib välispidi lihas, vaid juut on see, kes seda on seespidi, ja südame ümberlõikamine on vaimus, mitte kirjatähes. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.
Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda …
Sest kes elavad liha järele, nende meel on suunatud lihalikele asjadele; aga kes elavad Vaimu järele, neil vaimsetele asjadele. Sest liha mõtteviis, see on surm, aga Vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu, sellepärast et liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda. Kes siis lihameeles on, need ei või olla Jumalale meelepärased. Aga teie ei ole lihameeles, vaid vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest asub teie sees.
Hiljutiste uurimuste kohaselt ei ole üldises käitumises mittekristlastest enam võimalik eristada neid evangeelseid kristlasi, kes väidavad end uuesti sündinud olevat, kaasa arvatud peamised moraali- ja aususe küsimused. Seetõttu viitavadki paganad endiselt kristlastele kui silmakirjatsejatele. See ei saa nii edasi kesta ega kestagi.
Loomulikult on võimalik edukalt vastu väita, et koguduse kõrberännakul ei ole piisavalt rõhutatud tõotuste pärimiseks vajalikku vaimset ümberlõikamist. Võime siiski oodata, et see muutub lähitulevikus keskseks teemaks. Tõeline kogudus ei pääse kaugemale enne, kui liha ehk lihalik loomus on kuningriigi pärijate eludest välja lõigatud.
Meeldigu see või mitte, aga liha teod paljastatakse ja lõigatakse ära kõigilt, kes tahavad, et neid arvataks usu perekonda. On tähelepanuväärne, et Iisraeli jaoks oli see esimene asi, mida koheselt peale maale saabumist tehti, ja see toimus otse Jeeriko müüridelt jälgivate inimeste silme all. Isand ei teinud seda salaja kõrbes; nad alandati ja muudeti nõrgaks otse nende vaenlaste silme all! Kas pole mitte sama toimunud viimasel ajal ka kogudusega?
Üks õppetund, mida võiksime siit õppida, on see, et Isand ei muretse kaugeltki nii palju meie maine pärast, kui me ise seda teeme. Tegelikult võime lausa arvestada sellega, et Ta tegeleb mainitud uhkusega väga kiiresti. Arvame, et kaotame oma tunnistuse, kui meie probleeme maailma ees lehvitatakse, aga Isand hoolib sellest väga vähe. Tegelikult ei vii see tunnistus kedagi Isanda juurde. Ainus asi, mis inimesi tõeliselt Isanda juurde juhatab, on patutunnetus Püha Vaimu läbi ja lepituse mõistmine, mille Jeesus selle patu eest on teostanud. See on ainus lahendus meie süütundele. Kõik keskendub Temale, mitte meile. Evangeeliumi kuulutamine on Tema ülendamine, mitte meie.
Miks pühendame siis nii palju tähelepanu Vaimu vilja kasvatamisele oma eludes? Sest nii on meid loodud. See on Jumala kuju vormimine meis. See on tõeliselt lunastatud elu töö ja tõestus. Tema tõelisi jüngreid tuntakse nende armastusest. Isa tahab, et Tema perekond armastaks üksteist ja oma ligimesi. Nagu apostel Paulus ütles 1. Korintlastele 13:1: „Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke.“ Võiksime seda parafraseerida järgmiselt: ilma armastuseta teevad kristlased lihtsalt palju sisutühja lärmi.
Kui saabume tõepoolest aega, kus Kristuse Ihu hakkab tõeliselt oma tõotusi omandama ja kasutama, võime oodata, et koguduse lihalikke probleeme paljastatakse avalikult seni, kuni need on eemaldatud. Viibime hetkel keset suurt vaimset ümberlõikamist. See toimub selleks, et mainitud probleemid toodaks valguse kätte ja eemaldataks. Võime arvestada sellega, et meie vaenlased seda nähes rõõmustavad, aga meie alandamine valmistab meid ainult alandlikele antava Jumala armu vastuvõtmiseks. Võit vaenlaste üle saabub omal ajal, kuid parim, mida hetkel teha saame, on emmata alandlikkust ja lasta ära lõigata kurjad kombed, mille külge me klammerdunud oleme.
Just seepärast tegelemegi käesoleva õpetuse alguses liha tegude uurimisega veidi põhjalikumalt. See võib põhjustada valu, aga võime valu leevendamiseks midagi ette võtta. Nagu kirjutab 1. Korintlastele 11:31: „Sest kui me enestest ise aru annaksime, siis meie üle ei mõistetaks kohut.“ Kui nende asjadega ise tegeleme, siis ei pea Isand seda tegema. Kui meie ennast alandame, siis ei pea Tema meid alandama.
Kui meie südameis on alandlikkus ja alistumine Isanda tööle, on see protsess palju vähem valulik, kui sellele vastu hakates. Kui püüame mõista liha tegusid ja püüdleme mistahes pahelise viisi eristamise poole oma eludes, võib see teekond olla palju vähem valus, kui ise arvame. On palju parem ise Kaljule kukkuda ja murduda, kui lasta Temal enda peale langeda ja meid pulbriks purustada! Niisiis, kui tegeleme nende asjadega ise ja mõistame eneste üle ise kohut, pääseme tegelikult valusamast ja avalikust alandamisest.
Veel enamgi, meil peaks olema õige motivatsioon ja loodetavasti me kasvame sinna – see on teha seda kõike Isanda jaoks, teha seda selleks, et Temale meele järele olla. Ometi on raske selliseid jumalakartlikke motiive omada enne, kui liha või lihalik loomus on ära lõigatud. Nii et isegi kui teeme seda põhimõtteliselt isekast motiivist pääseda sellest nii kergelt kui võimalik või et iseennast kuningriigis edendada, on seda parem teha noil põhjuseil kui üldse mitte. Täiskasvanumaks saades muutuvad ka meie motiivid. Sellele vaatamata võid sa olla kindel, et see peab sündima enne, kui saame edasi minna. Võime ka kindlad olla, et mistahes valu me ka ei kannataks, toob see meile suurt kasu.