Menukite autor John Bevere räägib meile käesolevas raamatus võimsatest põhimõtetest, kuidas elada lootuse ja kindlusega, mis kannavad meid igavikku välja. Tõtt-öelda jääks enamik inimesi puupaljaks, kui nad planeeriksid oma tulevikku sama hooletult, nagu nad valmistuvad igavikuks. Isegi usklikud eiravad tihtipeale seda kristlase elu tähtsat komponenti. Me ei mõtle eriti sageli, mis meist pärast homset saab.
Võttes aluseks 2. Korintlastele 5:9–11 toodud põhimõtted, tuletab John Bevere meile meelde, et kõik kristlased seisavad kunagi Kristuse ees ja saavad palgaks selle, mille nad maises elus ära teenisid. Paljudele meist saab osaks vapustav tõdemus, et kulutasime suurema osa meie elust asjadele, millel ei ole igavest väärtust.
Kui me korraldame oma elu nii, et oleme valmis Kohtupäevaks ja peame silmas igavikulist perspektiivi, saab meie elu erilise tähenduse. Õppides hoidma oma pilku eesmärgil, kannavad meie pingutused vilja, mis jääb püsima – igavesti.
Samuti on see saadaval
Raamatut on võimalik laenutada raamatukogudest
Reet Tallo ja Külli Kuusk räägivad sellest raamatust Harta raamatutunnis:
Raili Ellermaa ja Külli Kuusk räägivad sellest raamatust Harta raamatutunnis:
Autorist
John Bevere on üle terve maailma tunnustatud kui menukas autor ja võitud jutlustaja. Ta raamatuid ja kassette on müüdud rohkem kui pool miljonit eksemplari. Ta kutsumuseks on kuulutada tõde, mis pöörab inimeste südamed Jumala poole.
Raamatu peatükk “Igavene”
Õpeta meid meie aega õigesti kulutama … ja muuda meie ettevõtmised edukaks. Jah, saatku meie ettevõtmisi edu!
Ps 90:12, 17, NLT
Enamik inimesi tahab elada nõnda, et tema elul on mõte. See on õige ja jumalakartlik igatsus. See oli ka Moosese soov ülaltoodud palves. Ta alustas sellest, et palus tarkust aega mõistlikult kasutada. Palju elus kaotatud asju võib taastada, kuid raisatud aega ei saa kunagi tagasi. Kui päike loojub, on see päev igaveseks möödas.
Tema palve lõpeb sõnadega „muuda meie ettevõtmised edukaks“. Ta kordab sedasama fraasi. Miks seda korratakse? Moosesel ei olnud probleeme grammatika või mäluga. See on näide kirjandusstiilist, mis oli omane heebrea kirjutistele. Kordus on rõhutamise vorm. Kui me eesti keeles tahame mingit sõna või lauset rõhutada, on meil selleks mitu erinevat moodust. Me võime kirjutada sõna paksus kirjas, kaldkirjas, trükitähtedes, alla kriipsutada või lisada rõhutamiseks hüüumärk. Kõikide nende meetodite eesmärk on juhtida lugeja tähelepanu millelegi väga olulisele. Heebrea autorid aga kirjutasid sõna või lauset selle rõhutamiseks kaks korda, ja neil ei olnud liialdaja kuulsust – nad olid sõnadega alati väga hoolikad. See, et neid sõnu kaks korda pühakirjas korratakse, annab tunnistust sellest, et Jumal mitte üksnes ei soovi meile edu, vaid igatseb seda tuliselt. Tema on see, kes seda rõhutab.
Meid loodi olema edukad. Jumal tahab, et meie elu oleks tähendusrikas! See oli esmalt Jumala, mitte meie soov. Ta räägib sellest terves pühakirjas. Annan sulle vaid kaks salmi: „Ja Jehoova, su Jumal, annab sulle edu kõiges, mis sa ette võtad“ (5Ms 30:9, NLT, kaldkiri autorilt). Pane tähele sõna kõiges, mitte mõnes asjas! Taas loeme: „Ärgu lahkugu see käsuõpetuse raamat sinu suust, vaid mõtle selle üle päeval ja öösel, et sa peaksid hoolsasti kõike, mis sinna on kirjutatud, sest siis õnnestub su teekond ja siis on sul kordaminek“ (Jo 1:8, kaldkiri autorilt).
Eduks on vaja jumalikku tarkust. Pühakiri ütleb: „Kes armastab tarkust, armastab seda, mis on talle parim ja on edukas“ (Õp 19:8, TLB). Tarkus annab meile teadmised ja võime teha õigel hetkel õigeid otsuseid. Tõelist tarkust ei anta arukatele – see on neile, kes kardavad Isandat ja on Kristuses. Kui sa tahad ehitada elu, millel on igavikuline väärtus, pead sa tegema seda jumaliku tarkuse abil, ja see ongi käesoleva sõnumi mõte.
Tarkus toob edu, mis omakorda annab rahulolu ja palga: „Kui sa oled tark, toob tarkus sulle tasu“ (Õp 9:12, NIV). Isand ei taha mitte üksnes sinu edu, vaid ka tasuda sulle selle eest. Taas loeme: „Jumal näeb päev päeva järel jumalakartlike tehtud häid tegusid, ja ta annab neile igavese tasu“ (Ps 37:18, TLB).
Sellest, et Jumal tahab teha meid edukaks, on viimastel aastatel suures osas koguduses palju räägitud, mis on ka õige. Samas on edukust sageli defineeritud ühiskonna tõekspidamiste järgi, mitte nõnda, nagu Jumal seda näeb. Seda vaadatakse ajaliku, mitte igavese pilguga. See ähmastab meie arusaamist, mis omakorda juhib valedele eesmärkidele. Me kõik seisame ühel päeval universumi Kohtumõistja, Jeesuse Kristuse ees ja kui me oleme elanud oma elu jumalikus tarkuses, siis antakse meile igavene tasu.
Kui me aga oleme elanud eksituses, saab meile osaks karistus või igavene kaotus. Seepärast on arukas pühendada paar tundi Tema eesmärgi uurimisele.
Selle raamatu fookus on anda oma elule mõte mitte ainult täna, vaid ka igavikus. Piibel näitab selgelt, kuidas seda teha. Kui me tahame olla juhitud igavikust, peame esmalt sellest õigesti aru saama.
Igavik
Loe tähelepanelikult kahte piiblisalmi:
„Keegi ei suuda mõista igavikku.“ (Ii 36:26, TLB)
„Ta on nende südamesse pannud ka igaviku.“ (Kg 3:11)
Igavik. Mis see on? Kuidas seda defineerida? Kuidas seda mõista? Üks sõnastik defineerib seda kui lõputut aega1, teine eksisteerimist väljaspool aega2. Kuidas saab üks sõnastik defineerida igavikku kui eksisteerimist ajas ja teine kui eksisteerimist väljaspool aega? Ja miks ei ole keegi seda küsimust varem tõstatanud? Kas me ei seaks kahtluse alla kahest teaduslikust raamatust seda, mis väidab, et miski meie maailmas eksisteerib mitmel erineval tasandil? Oletame, et üks raamat nimetab kala vees elavaks selgroogseks, teine aga väidab, et kala elab maismaal. Me mõtleksime kohe, et üks raamat eksib ja viskaks selle minema. Miks me aga ei sea kahtluse alla ega viska minema ühte neist igaviku definitsioonidest sõnastikus?
Tõde on, et igavik ei ole mõistusega hoomatav. Meie mõistus on piiratud, see ei suuda haarata igavesi või igavikulisi mõisteid. Luba mul tuua näide. Püüa hetkeks endale ette kujutada, kus universum lõpeb. Mõtle sellele, mis on universumist väljaspool. Kas sa suudad ette kujutada, milline on universumi piir? Kas see on sein? Millest on see tehtud? Kui paks see on? Kas seina väliskülg asub täpselt universumi lõpus? Kui see on nõnda, siis mis asub teisel pool seina? Maailmaruum? Kas see ei tähendaks universumi jätkumist? Kus on lõpp? Kas su mõistus suudab haarata universumi lõpmatust? Peatu hetkeks ja mõtle sellele.
Või kuidas oleks lugu põhjatu sügavikuga? Kas sa suudad ette kujutada lõputut langemist põhjatusse auku? Sa ei puuduta ega näe kunagi põhja, sa jätkad igavest langemist. Kaks asja, mitte ainult üks, muudavad meie arusaamise siinkohal võimatuks: esiteks põhjatus; teiseks igavene langemine. Seda on raske mõista, see kõlab nagu ulmekirjandus, kuid ometigi viidatakse sellisele paigale pühakirjas seitse korda.
Kuidas on lugu Jumala, inimese Loojaga? Peatu hetkeks ja mõtle Tema algusele, või peaksin ma ütlema alguse puudumisele? Pühakiri kuulutab, et Tema on „igavesest ajast igavesti“. Kui Ta ei sündinud, kui keegi ei loonud Teda, kuidas Ta siis sai selleks, kes Ta on? Kuidas Ta arenes? Tõde on, et Ta ei arenenud Jumalaks, sest psalmist kuulutab: „Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti“ (Ps 90:2). Mediteeri selle üle veidi. Seda tehes jääb su mõistus jänni, sest „ei suuda keegi mõista igavikku“, nagu Iiob on kirjutanud.
Pandud meie südamesse
Mis on tegelikult kuulutatud meie mõistusele arusaamatuks, on Looja peitnud meie südamesse. Meie süda tunneb igavikku. See on pandud igasse inimesse. Sel põhjusel ütleb „jõle oma südames: „Jumalat ei ole!““ (Ps 14:1, kaldkiri autorilt). Pane tähele, et pühakiri ei ütle: „Jõle ütleb oma peas.“ Paljud ateistid eitavad tuliselt Jumala olemasolu, kuid oma südames nad teavad, et Ta on olemas, sest see teadmine on sinna istutatud. Nad ei ole oma südame kalkuses veel täiesti paadunud.
Mul on üks sõber, kes aastaid tagasi oli veendunud ateist. Ta ei lubanud kellelgi endale kuulutada. Ükskord rebis ta oma kaastöölisel Piibli käest, viskas selle maha, ja needis selle otsas trampides Piiblit ja Piibli omanikku. Ta sõimas seda kristlast argpüksiks ja lollpeaks.
Hiljem, olles aastaid olnud ateist, tundis ta rinnus tugevaid valusid. Arstid lõikasid ta operatsioonilaual uuringute käigus lahti. Nad õmblesid ta kohe kinni tagasi ja ütlesid talle, et tal on jäänud elada vähem kui 24 tundi.
Sel õhtul voodis lamades mõistis ta, et läheb oma igavesse koju, kuhu ta sugugi minna ei tahtnud. Kuidas ta seda teadis, kui ta ei lasknud kellelgi endale pühakirjast rääkida? Kas võis igavik olla pandud tema südamesse, nagu pühakiri tervest inimkonnast räägib: „Nad teavad tõde Jumalast instinktiivselt. Jumal on pannud selle teadmise nende südamesse“ (Rm 1:19, NLT).
Sel ööl lakkas ta süda löömast. Ta lahkus oma kehast ja laskus sügavale pimedusse. Pimedus mähkus tiheda rüüna ta ümber, näha polnud ainustki valgusekiirt. Kui ta oli juba mõnda aega langenud, kuulis ta piinatud hingede verdtarretavat karjumist. Tugev jõud tõmbas teda põrgu väravate suunas, kuid järsku oli ta oma ihus tagasi. Teda oli elustatud.
Järgmisel hommikul kutsus ta enda juurde ainsa kristlase, keda tundis. Tema sõber tuli ja kuulutas head sõnumit päästest Jeesuses Kristuses. Kui ta oli võtnud Jeesuse Kristuse vastu kui oma Isanda ja Päästja, palvetas sõber tema tervenemise pärast. Kolm nädalat hiljem lahkus mees haiglast ja on selle raamatu kirjutamise ajal endiselt elus. Ta on kõndiv ime.
Ateistina kuulutas ta, et Jumalat ei ole, kuigi igavik oli pandud tema südamesse. Rumal aga on see, kes ei ole lihtsalt eitanud Jumalat oma mõistuses, vaid on südames vastu pannud kuni südametunnistuse paadumiseni. Teda ei saa aidata. Üks asi on omada kindlat veendumust oma mõistuses, seda saab muuta. Teine asi on aga täielikult paadutada oma südant. The New Unger’s Bible Dictionary annab järgmise definitsiooni: „Piiblis tähistab sõna rumal peamiselt inimest, kes loobub Jumala kartusest ja mõtleb ja käitub nõnda, nagu võiks ta karistamatult heita kõrvale Jumala igavesed õiguse printsiibid.“
Rumal võib uskuda Jumalat oma peas, kuid eitada Tema olemasolu oma südames, millest omakorda annab tunnistust tema eluviis. Jumalakartus avab meie südame Pühale Vaimule – ilma selleta ei ole meil mingit lootust. Paulus ütles: „Mehed, vennad, Aabrahami soo lapsed ja need, kes teie seast kardavad Jumalat, meile on selle pääste sõna läkitatud“ (Ap 13:26, kaldkiri autorilt). Ainult need, kes kardavad Jumalat, võivad kuulda igavese elu sõnu.
Igaviku selgitamine
Igavik on pandud meie südamesse, kuigi me ei suuda seda oma mõistusega haarata. Igavikku defineerides palun sul südamega kuulata, tegelikult on see vajalik terve selle raamatu mõistmiseks. Kuidas seda teha? Esiteks, tunnista oma vajadust Püha Vaimu abi järele ja palu Tema juhtimist, mida me juba tegime (vaata Sissejuhatust). Tema suhtleb sinu sisemise inimesega, mitte peaga. Teiseks, võta hetk mõtlemiseks või mediteerimiseks, kui su südant on rõõmustanud või vallutanud tõde. Ära loe seda raamatut tormakalt, muidu piirad sa raamatust saadud kasu. Et võtta vastu kogu Jumala igavene sõna, mis on sinule määratud, järgi neid kahte juhist ja su elu muutub igaveseks. Taavet ütleb: „Ma panen su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu sinu vastu“ (Ps 119:11). Ära loe lihtsalt selleks, et mõistusega aru saada, sest see võib kergelt ununeda või kaduda. Lase Tema Sõnal mõtiskluse ja palve läbi leida varjupaik oma südames.
Igavik on igavene, sellel ei ole lõppu. Kuid see ei tähenda lihtsalt lõppematut ajavoolu, sest igavik ei ole ajaga piiratud. Igavik väljub aja raamidest. Kui me räägime igavikust kui vaid lõpmatust eksisteerimisest, ei näe me tervet pilti. Et mõista kõige paremini igavikku, peame vaatama Jumalat. Temal ei ole piiratud väge, teadmisi, tarkust, mõistmist ja auhiilgust, et nimetada vaid mõnda. Ta eksisteerib sõltumatult. Ta on ja jääb igavesti Jumalaks. Teda nimetatakse „Igaveseks Isaks“ (Js 9:5). Youngi sõnasõnaline tõlge ütleb „Igaviku Isa“.4 Teda nimetatakse „igaviku Kuningaks“ (1Tm 1:17, AMP). Kõik, mis on igavene, on Temas. Igavik on samuti Temas. Kõik väljaspool Teda on ajutine ja muutlik. Ükskõik kui hea, õilis, vägev või vastupidav see ka ei tundu, saab see lõpuks otsa. Isegi maailm ja universum muutub, kuid Tema mitte:
Isand, sina panid maale aluse ja taevad on su kätetöö! Need hävivad, aga sina püsid igavesti. Nad kuluvad nagu vanad rõivad. Sa rullid nad kokku nagu vana kuue. Nad kuluvad nagu vanad rõivad. Aga sina oled seesama; sa ei vanane kunagi. (Hb 1:10–12, NLT)
Ta mitte ainult ei jää igavesti püsima, vaid Ta jääb ka igavesti samasuguseks. Piibel ütleb:
Sest „kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu rohu õieke; rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, aga Isanda sõna püsib igavesti!“ Ja see on see sõna, mis teile rõõmusõnumina on kuulutatud. (1Pt 1:24, 25)
Ta on igavene, seepärast on ka Tema sõnad igavesed. Ta ei saa valetada ja Tema sõnu ei saa ka tühistada. Vastasel juhul langeks kõik pilkasesse pimedusse, sest Tema on valgus ja hoiab kõike oma Sõna abil. Kunagi ei saa muuta seda, mida Tema ütleb, sest siis ei oleks Ta enam igavene. See on see kindel alus, mille peale me võime rajada oma elu.
Igavene kohus
Paljud tänapäeval ei raja oma elu igavesele – Jumala Sõnale –, vaid kultuurilisele mõtteviisile, traditsioonile, eelarvamustele ja tunnetele sellest, milline Jumal on. See ei puuduta ainult mittekristlasi, vaid ka paljusid usklikke. Ohtlik on pidada mingit ajalikku tõde igaveseks. Seda tehes seisad sa nigelal alusel ja langed kindlalt. Sa usud valet ja oled eksiteel.
Minu hämmastuseks rajavad paljud inimesed, keda ma olen kohanud, oma elu sellele, mis ei ole igavene. Mõni räägib mulle Jumalast ja oma usust Tema Pojasse, aga see, kellest ta kõneleb, ei ole see Ainus, keda Sõna ilmutab. See on põhjalik eksitus. Kuidas nad võivad uskuda omaenda ettekujutust, mida on vorminud ühiskond, mis on avalikult Jumala loomusega vastuolus? Jeesus ütles:
Kes … ei võta vastu minu sõna, sellel on oma kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. Sest ma ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes mind on läkitanud, on mulle andnud käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima. (Jh 12:48, 49, kaldkiri autorilt)
Tulemas on kohtupäev, mis on kindlaks määratud maailma algusest (Ap 17:31). See päev ei too uut ilmutust tõest, vaid mõõdab kõiki asju juba öeldud sõnade valguses. Tema Sõna, mis on meile praegu antud, mõistab viimasel päeval meie üle kohut. See on igavene. See on lõplik. Ei ole mingeid erandeid, alternatiive või parandusi. Kas meile ei tuleks kasuks, kui me teaksime ja elaksime selle järgi, mida Ta ütleb, mitte ei püüaks oletada, mida Ta on rääkinud?
Kohtuotsused, mis sel päeval langetatakse, on igavesed (Hb 6:2). Teisisõnu, kohtupäeval tehtud otsused, mis baseeruvad sellel, kuidas me järgisime oma elus Tema igavest Sõna, näitavad, kuidas me veedame oma igaviku! Neid otsuseid ei muudeta kunagi, sest neid nimetatakse igavesteks kohtuotsusteks.
Paljud, nii kristlased kui uskmatud, lasevad oma teadmatuses määratud kohtupäeval kiirelt läheneda, uurimata selle põhjust. Nad on ekslikult lootnud ideedele, mida Piiblis ei leidu. Mõned usuvad, et Jumal võtab arvesse kõik hea, mida nad on teinud ja kui seda on rohkem kui halba, leiavad nad armu. Teised, kes tunnistavad uussünni kogemust, usuvad, et nad ei lähe Jeesuse kui Kohtumõistja ette, kuna Tema on nende Päästja. Nad usuvad, et nad pääsevad igasugusest kohtumõistmisest. Neid ootab ees suur üllatus. Ja on neid, kes usuvad, et kõik lihtsalt laabub iseenesest. Nad panustavad ebapiibellikule halastusele.
Ükski nendest ideedest ei ole see, mida Uus Testament avaldab ja õpetab. Need ja paljud teised ideed, mida inimesed on oma peas välja mõelnud, on ajalikud, mitte igavesed, ja ei jää tol päeval püsima. Seal saab olema palju jahmunud mehi ja naisi, ja mina isiklikult usun, et nende hulgas, kes Kohtupäeval saavad üllatuse osaliseks, on rohkem oma usku tunnistavaid kristlasi kui uskmatuid.
Kindlus kohtujärje ees
Me ei pea minema kohtujärje ette hirmuga, vaid võime tunda ennast kindlalt:
Ja kui meie elu on Jumalas, saab meie armastus täiuslikuks. Siis ei ole meil hirmu kohtupäeval, vaid me võime seista julgelt tema ees, sest me oleme nagu Kristus selles maailmas. (1Jh 4:17, NLT)
Pane tähele sõnu „kui meie elu on Jumalas, saab meie armastus täiuslikuks“. See, mis annab meile Kohtupäeval julgust, on Jumala armastus, mis on saanud täiuslikuks (või küpseks) meie sees. Selles punktis eksivad paljud koguduses. Nad näevad Jumala armastust ajalikus, mitte igaveses perspektiivis. On olemas armastus ja headus, mida ühiskond ja paljud koguduses imetlevad, kuid mis on tingitud inimlikest arusaamadest ja on vastuolus Jumala armastusega. Toon sulle paar levinud näidet.
„Me armastame teineteist nii väga ja kavatseme abielluda.“ Seda kinnitavad tihtipeale kaks inimest, kes on seksuaalsuhetes väljaspool abielu. See on patt, kui nad ka oma sõna peavad ja abielluvad, kuid ma olen sageli näinud, et seda väitnud inimesed ei jõua abieluni. Nad on unustanud selge manitsuse „Abielu olgu igapidi au sees ja abieluvoodi rüvetamata! Sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid“ (Hb 13:4). Pane tähele, et Ta ei ütle „hoorajaid ja abielurikkujaid, kes ei käi koguduses“. Ei, see käib kõigi kohta, kes elavad sellist elu.
„Ma tean, et see ei olnud päris õige, aga see aitab tehingut sõlmida ja me hoolitseme selle eest, et neid koheldakse õiglaselt.“ Seda ütlevad tihtipeale ärimehed, kui nad tahavad müüa midagi sellist, mida peavad inimestele kasulikuks, kuid mille puhul nad peavad veidi fakte väänama, et klient asjaga kaasa läheks. See ei ole mitte üksnes valetamise patt, vaid peaaegu alati on tehing kasulik sellele, kes seda väidab. Kas nad on unustanud hoiatuse, mis ütleb: „Kõigi valelike (nende, kes teadlikult levitavad valet sõna või teoga) osa on tule ja väävliga põlevas järves“? (Ilm 21:8, AMP).
„See, mis ma tema kohta ütlesin, on tõsi.“ Seda öeldakse tihtipeale siis, kui inimesed räägivad taga (klatšivad või laimavad) oma kaastöötajaid, sõpru, ülemusi jne. Nad võivad teha nägu, nagu nad armastaksid või hooliksid, kuid see on sellegipoolest laim. Tõde on, et sul võib olla sajaprotsendiliselt õigus, kuid igaveste standardite järgi oled sa siiski eksituses. Kui sa mäletad, siis Noa noorim poeg Haam rääkis tõtt oma vendadele isa alastusest ja joobeseisundist. Aga kuna ta oma isa ei austanud, tuli needus mitmeks põlveks tema soo peale. Kas need, kes taga räägivad ja laimavad, on unustanud kristlastele antud manitsuse: „Ärge nurisege üksteise pärast, mu vennad ja õed, muidu Jumal mõistab teie üle kohut. Vaata, Kohtumõistja tuleb! Ta seisab ukse ees!“ (Jk 5:9, NLT).
Selliseid näiteid on lõputult, kuid neile kõigile on iseloomulik, et nad on Jumala igavese tahtega vastuolus. Ehmatav tõsiasi on, et paljud, kes niimoodi elavad ja räägivad näiliselt süütut juttu, käivad koguduses, käituvad väga sõbralikult ja neid peetakse eeskujulikeks kodanikeks. Aga kuidas nad igaviku mõõdupuule vastavad? Johannes vastas eespool oma kirjas, kuidas saab Jumala armastus täiuslikuks (küpseks):
Kes ütleb: „Mina tunnen teda [ma tajun, tunnen ära, mõistan ja olen temaga (Jeesuse Kristusega) tuttav], aga ei pea ega kuula Tema käske (õpetust), on valelik ja [evangeeliumi] tõde ei ole tema sees. Aga kes peab Tema Sõna (kalliks) [kes peab meeles Tema õpetust, kes kuulab Tema sõnumit kogu täiuses], selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. (1Jh 2:4, 5, AMP, kaldkiri autorilt)
Pea meeles, et see on täiuslikuks (küpseks) saanud Jumala armastus, mis annab meile kindluse seista oma Kohtumõistja ees. Johannes ütleb selgelt, et Jumala armastus saab täiuslikuks Tema seadust pidades, mitte ühiskonna tunnustatud käitumises. Pea meeles, et Eevat ei peibutanud mitte hea ja kurja tundmise puu kuri, vaid hea pool. „Ja naine nägi, kui ilus oli puu ja kui hea oleks puu vilja süüa“ (1Ms 3:6, TEV, kaldkiri autorilt). See, mis on ilus ja hea silmale ja inimmõistusele, võib olla vastuolus Jumala igavese armastusega. See ei ole igavene ja ei jää püsima.
Pühakiri ütleb ka, et me ei saa järgida paari Jumala seadust ja loota, et meil on kohtupäeval kindlus. Jumala armastus saab küpseks siis, kui me hoolikalt järgime kogu Tema Sõna. Selleks annab Jumal meile armu – see teeb meid võimeliseks olema täielikult Tema Sõnale kuulekad viisil, mis on Temale meelepärane. „Seepärast, saades kuningriigi, mis ei kõigu, olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega“ (Hb 12:28).
Peamine on teada, mida Kuningas igatseb ja ootab, mitte mis on hea ühiskonna ja inimliku mõtlemise tasandil. Sel põhjusel ütleb Jumal meile: „Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täieline tahtmine“ (Rm 12:2). See, mida meie kultuur heaks kiidab, võib teotada Jumala igatsusi – igavikulisi asju.
Luba ma toon sulle näite. Hetkel istun ma Singapuri hotellis, kus ma sel nädalavahetusel jutlustan umbes kahekümnele tuhandele inimesele. Ma olen sellel imelisel maal käinud paar korda. Ma olen ka Hollandis kuulutanud mõned korrad evangeeliumi. Hollandis ei ole seadusega keelatud omada või suitsetada marihuaanat. Inimesed võivad seal avalikult suitsetada, kartmata karistust. Kui sa aga Singapuris jääd teatud koguse (ja see on väike kogus) narkootikumidega vahele, võetakse sind kinni ja karistatakse karmilt. Teatud narkootikumidega vahele jäädes puuakse sind karistuseks üles! Singapuri lennates võid sissesõidukaardilt lugeda: „Surm narkootikumide smugeldajatele Singapuri seaduse kohaselt.“
Kujuta nüüd ette noort hollandlast, kes suitsetab regulaarselt marihuaanat ja sõidab Singapuri ja jagab oma kraami ka kohalikele elanikele. Ta teatab rõõmsalt oma uutele sõpradele: „Hei, semud, see kraam on fantastiline. See rahustab, annab sulle naudingu ja vabastab masendusest. Kas te soovite seda natuke? Ma jagan hea meelega.“
Ta nabitakse kohe kinni. Ta on vapustatud. „Miks te mind arreteerisite?“ on tema esimene küsimus ametnikele.
Saabub kohtupäev. Ta seisab kohtus prokuröri ees ja usub kogu südamest, et tegemist on õnnetu kokkusattumusega. Kohtunik mõistab ta süüdi ja kuulutab välja tema karistuse.
Mees ütleb vapustatult: „Teie kõrgeausus, seal, kust mina pärit olen, on lubatud marihuaanat oma sõpradele jagada.“
Kohtunik ütleb seepeale: „Te ei ole Hollandis, te olete Singapuris, ja siin on see ebaseaduslik.“
Hollandlase meelekindlus variseb kokku, tal ei ole millelegi toetuda. Abi ei ole kuskilt loota, ta seisab maa kõrgeima kohtumõistja ees, kes on ta hukka mõistnud, ilma et tal oleks enese kaitseks midagi öelda.
Kui ma viibisin mõned aastad tagasi Singapuris, oli seal üks noor ameeriklane, kes võeti kinni auto lõhkumise pärast. Ta arreteeriti, mõisteti süüdi ja talle määrati karistuseks mitu piitsahoopi. See karistus jätab jäädavad füüsilised armid – inimese tagumikku pekstakse kemikaalis immutatud bambuskepiga. Isegi president Clinton üritas noormehe karistust kergendada. Kuid tal ei olnud mingit edu. Noormees oli rikkunud Singapuri seadusi ja pidi kandma karistust.
Me kõik seisame universumi kõrgeima kohtumõistja ees. Selle kohtu otsus on igavesti lõplik. Paljudele meist saab osaks vapustus, kuid see ei pea nõnda minema. Kas sa oled valmis? Jumala Sõna kohaselt võime minna julgelt universumi Kohtumõistja ette. Käesoleva raamatu eesmärk on sind selleks ette valmistada. Kui see noor hollandlane oleks pühendanud aega õppimisele ja Singapuri minekuks ette valmistanud, oleks ta pääsenud karmist karistusest. Kui palju tähtsam on see veel meie puhul, sest otsus, mis Kohtujärjel vastu võetakse, on igavene.
Tasu
Kohtumõistmisi tuleb rohkem kui üks. Kohus toimub nii uskmatute, kristlaste kui ka inglite üle. Langetatakse erinevad otsused. Mõnele saab osaks kaotus ja karistus, mõnele tasu. Me räägime sellest lähemalt järgnevates peatükkides, aga siinkohal ütlen uuesti, et vastuvõetud otsused on igavesed – seda ei ole võimalik üle rõhutada (püüa veel kord mõista lõpmatust). Jumal tahab, et me oleksime sellest teadlikud ja näeksime tasu nimel vaeva. Paulus ütleb:
Eks te tea, et need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab [ainult] üks? Jookske siis [oma võidujooksu] nõnda, et teie saate võiduanni [endale]. Aga iga sportlane, kes alustab treeningut, on mõõdukas ja ohjeldab ennast kõiges. Nad teevad seda eesmärgiga saavutada pärga, mis peagi närtsib, aga meie [teeme seda eesmärgiga saavutada igavese õnnistuse krooni], mis ei kao kunagi. Seepärast ma ei jookse sihitult (ilma kindla eesmärgita). Ma ei võitle nagu see, kes tuult peksab ja vehib vaenlast nägemata. Vaid [nagu poksija] ma talitsen oma ihu [kohtlen seda karmilt, treenin raskustes] ja allutan ta endale. (1Kr 9:24–27, AMP)
Ta ütleb selgelt: „Ma ei jookse sihitult (ilma kindla eesmärgita).“ Teine tõlge ütleb nõnda: „Ma jooksen otse sihi poole ja mu igal sammul on eesmärk“ (NLT). Just seda peaks iga inimene tegema – jooksma kindlalt ja eesmärgiga võita. Me ei võitle üksteisega, vaid ainult iseendaga.
Igavikust juhitud
Lootusest, et kõik kuidagi laabub kohtujärje ees, ei piisa. Meil ei ole ühtegi vabandust, sest Jumal on ilmutanud meile oma tahet. Väga palju on selliseid inimesi, kellel on läinud elus palju paremini kui teistel, ometigi ei ole nad lubanud igavikul suunata ega inspireerida oma elu. Seepärast on selle raamatu pealkirjaks Igavikust juhitud.
Juhtima tähendab „tagant kihutama“. See tähendab ka „juhatama, kontrollima ja suunama“. Teiseks definitsiooniks on „anda motiveeriv jõud“. Mis juhib ja motiveerib meie elu siin maa peal? Kas see on igavene või ajutine? Kas see rajaneb jumalikul tarkusel? Kas me võrdleme end teistega ja kuulame meelitusi, traditsioone ja müüte, mida teatud kantslites või koolides kuulutatakse? Kas see, millele me oma elud rajasime, jääb Tema kohtujärje ees püsima või läheb meie vaev igaveseks tühja? Pea meeles, et me juba teame, mis on kohtumõistmise aluseks: „Sõna, mis ma olen rääkinud, mõistab tema üle kohut viimsel päeval“ (Jh 12:48).
Palju on neid, kes saavad Jeesuse Kristuse kohtujärje ees vapustuse osaliseks. Enamik neist ei ole uskmatud, vaid usku tunnistavad kristlased! Jah, need on need, kes toetusid osaliselt Uue Testamendi õpetusele, kuid ei vaevunud uurima tervikut. Minu küsimus sulle on selline: kas sa tahad kuulda tõde pärast seda, kui igavene otsus on tehtud ja hilja on midagi muuta või tahad sa teada praegu, millise mõõdupuu järgi kohut mõistetakse?
Järgmine peatükk algab allegoorilise jutustusega, mis jätkub edasistes peatükkides. Loe seda tähelepanelikult ja jäta meelde üksikasjad, sest me viitame neile edaspidi korduvalt. Lugu lõpeb 8. peatükis ja printsiipidest vesteldakse raamatu ülejäänud osas. Raamat keskendub sellele allegooriale, seepärast ära loe seda pealiskaudselt, ja õpetuse arenedes pead sa võib-olla seda uuesti lugema.
Seda, mida ma käesolevas raamatus jagan, on Jumal mulle isiklikult karmilt õpetanud. Ma räägin oma paljudest eksimustest, mida on Püha Vaimu tõe mikroskoobi all lähedalt uuritud. Ma loodan, et see õhutab sind hoolikalt pühakirja uurima, et sa võiksid kohtupäeval seista kindlal alusel. Ma käsitlen mõningaid sügavaid väärarusaamasid meie ühiskonnas, mis viivad mehi ja naisi kaugemale sellest Ainsast, keda nad nimetavad oma Päästjaks. Sulle saab osaks šokk, vapustus ja vahel ka karistus, aga sellele järgneb tõotus, lootus ja troost.
Kui sa oled vapper, igatsed tõde ja armastad Jumalat, siis jätkakem teekonda. Hiljem oled selle üle rõõmus! Kuula hoolega järgnevat manitsust:
Jumala and on taastanud meie osaduse temaga ja andnud meile tagasi meie elu. Ja meid ootab veelgi suurem elu – igavene elu! Selles võid kindel olla. Ma tahan, et sa seisaksid kõikumatult. Ole nendes asjades vankumatu, et need, kes on uskunud Jumalat, pühenduksid sellele, mis tuleb kasuks kõigile. (Tt 3:7, 8 MES)