Mul oli pinginaaber, kes oli tunduvalt suhtlusaltim kui mina ja kes mind aeg-ajalt endaga kaasa kutsus, kui oli minek mõnda kohta, kuhu üksi ei söandaks esimesel korral minna.
Ta tutvus noormehega, kes kutsus teda kaasa muusikat kuulama ja lindistama selleaegsesse TOPi, kus asus muusikakeskus. Kohtumisel selgus et tegemist oli mu eelmise kooli klassivennaga. Läksimegi koos sinna, sest sel ajal oli kuulatava muusika kättesaadavus äärmiselt piiratud: Soome raadio ja TV ning käest-kätte levitatavad plaadid. Mees, kes stuudios töötas, oli Raimond – meie praegune pastor.
Kuidas kõik peale hakkas, seda ma ei oska öelda. Istusin ju enamasti kõrvakapid peas ja nautisin Pink Floydi või mõnda muud huvipakkuvat bändi, aga kuidagi ometi saime kuulda ka midagi Jumalast. Algul ei viitsinud ma seda eriti kuulata, lasin oma endisel klassivennal pigem oma pinginaabrit “kiusata”.
Olen olnud alati mõistuseinimene ja igasugune soolapuhumine mulle peale ei lähe. Kuid käisime seal ikka millegipärast edasi. Mulle meeldis muusikat kuulata ja kududa ning vaielda ja esitada küsimusi igasuguste “kahtlaste” asjade kohta, nagu näiteks Bermuda kolmnurk ja UFOd, sest sellised teemad tundusid mulle põnevad.
Hakkasime käima ka Raimondi kodus peetavatel osadusõhtutel, kuni Raimond esitas provotseeriva küsimuse: kui tahate edasi käia, siis võtke pääste vastu (ta kas tüdines meiega vaidlemisest ära või oligi kaval nagu madu, näides vagur kui tuvi – nagu Piiblis on kästud olla). Kõige kavalam oli muidugi öelda, et kui meile ei meeldi päästetud olla, siis järgmine nädal me võime sellest sarnase palvega ka lahti saada. Nii me siis tegimegi selle ära – lugesime päästepalve.
Kuna midagi jubedat ei juhtunud, siis nädala pärast sai pinginaaber ka “prooviks” Püha Vaimuga ristitud – et vaatame, kas see asi ka sobib. Sobis väga hästi, sest järgmisel päeval saime koolis õpetaja käest riielda, et purjus peaga ei maksa kooli tulla. See oli nii naljakas et tahtsime kohe VEEL ja tormasime pärast kooli kohe Hiie tänavale, kus minagi Püha Vaimuga ristitud sain. Mina ei tundnud midagi erilist, vastupidiselt sõbrannale, kes oli eelmisel päeval suurest rõõmust laternaposte kallistanud. Minu sees oli lihtsalt teadmine, et olen teinud õige otsuse ja et olen ristitud, vaatamata sellele, et keeltega rääkima ma kohe kuidagi ei hakanud (mis tavaliselt kaasneb Püha Vaimu ristimisega). Möödus oma kuu aega, enne kui ma lõpuks suu lahti tegin ja võõrastes keeltes rääkima hakkasin, sest mis sa ikka palvekoosolekul teed, kui kõik ümberringi palvetavad ja sina oled vait kui sukk.
Hakkasin käima Oleviste koguduse koduses palvegrupis, mis toimus Raimondi juures. Sel ajal palvetati alati pimedas ja põhiliselt keeltes, see tundus põnev. Vahepeal tekkis seoses ülikooliga mõnekuune paus. Selle aja jooksul sündis Elu Sõna kogudus ja inimesi liitus kogudusega iga nädal.
Pausi ajal kohtusime juhuslikult bussipeatuses ühe noormehega meie kogudusest, kes küsis, et kas oleme teel Raimondi juurde. Meil polnud küll seda plaani, aga ega meil selle vastu ju ka midagi ei olnud: tagasilangenud inimesed ei teagi tihti, et nad on tagasi langenud – seda kuni selle hetkeni, kui nad tagasi tulevad. Nii tulimegi Raimondi juurde tagasi ja samal õhtul kirjutasime alla ka dokumendile, millest on nime saanud meie praegune kogudus: Harta.
Aeg on läinud, kogudus on hargnenud ja nimed on vahetunud, aga Jumal on ikka seesama, kes Ta oli alguses ja samaks on jäänud ka kutsumine, mis on olnud selle koguduse peal 1986. aastast peale ja mille nimi on nüüd Tallinna Harta Kristlik Kogudus. See on mu kodu, mille seinas ma olen üheks kiviks ja ma ei kahetse seda, et kord sai öeldud jah ja oma tõsist otsust kinnitatud ka allkirjaga koguduse raamatus.