Ma sain päästetud 1986. aastal. Minu vana klassivend kutsus mind ühte koduosadusse. Selle hetkeni mul polnud mitte mingisugust kokkupuudet Jumalaga, ei vanemate kaudu ega ka kuskilt mujalt. Tänava peal olin küll saanud kord ühe traktaadi Oleviste noorte käest, aga rohkem kokkupuuteid mul polnud.
Ma ei teagi, miks ma klassivennaga kaasa läksin. Aga ta meelitas mind tegelikult kristliku rokkmuusikaga. Ma olin tol ajal enda arust ka kõva rokimees, pikkade juustega. Klassivend ütles, et seal nad kuulavad ühes kodus kristlikku rokkmuusikat. Ja see mind tegelikult tõmbaski kaasa ja üllatas mind. Minu jaoks seostus pilt kristlusest vanade tädikestega tühjas kirikuhoones.
Ma läksin sinna koduosadusse Hiie tänavale, kus Raimond Jakobs tegutses. Seal oli 6 või 7 inimest tol korral ning õhkkond oli vaba ja sundimatu. Tundsin end seal hästi ja küsisin igasugu küsimusi Piibli kohta. Nad rääkisid mulle seal olles ka päästest ning Jumalast ja Tema plaanist mu elu jaoks – et Jumal tahab meiega osaduses olla ning Ta tahab, et me oma elu Talle annaksime. Siis mul tekkis järsku vajadus Jumala järele ning ma tahtsin südamest palvetada selle pärast – ma kogesin seal Jumala armastust ning sain aru, et Tema on tõeline elu ja et Temas on kõik hea alguse saanud.
Ma sain aru, et Tema on hea ja Temas on palju head – siis ma tahtsin ka seda. Mul oli lapsepõlves nii mõnestki asjast puudus. Ma kasvasin ilma isata ja see oluline osa oli mu elust kadunud. Mul tekkiski kohe soov omada kontakti Jumalaga ja saada kontakt Jeesusega, kes mulle pakub kõike seda head, mis mu elust puudus.
Ma mäletan, et ma palvetasin koos koduosaduse liikmetega ning kui ma pärast bussi ja trammiga koju läksin, siis ma hõljusin justkui pilvedes. Ma tundsin end nagu oleksin järsku uuesti sündinud – ja just see vaimselt ka toimus. Minu elu oli tollest hetkest alates ümber pööratud. See ei tähenda, et mul enam poleks raskusi ega probleeme olnud, aga sellel päeval algas minu uus elu.