“Lootuse harjumus” Terry Law ja Jim Gilbert

Vali lootus

Iga minut sinu tulevikust kuulub ikka veel sulle.

Selles elus kogeme kõik valu ja pettumust. Kuid sul on valik. Sa ei pea laskma tagasilöökidel oma elu paika panna. Sa võid oma elus arendada lootuse hoiaku, milleks on Jumala headuse kindel ootus.

See raamat julgustab sind valima lootuse ja seda tehes avastama selles oleva väe sinu elu muutmiseks. See ei ole odav optimism. See on tõeline lootus – selline, mis kutsub esile energiat ja entusiasmi, aitab langetada otsuseid, inspireerib uusi ideid, ajendab tegutsema ning võidab ükskõiksuse ja tegevusetuse.

Kui tunned, et oled oma praegusesse olukorda kinni jäänud, siis näitab see raamat sulle, et oma mõtlemise muutmisega võid sa muuta oma tulevikku! Pole oluline, kui palju aastaid on sul kaotsi läinud, tänu Jumala armule ja halastusele on iga minut sinu tulevikust ikka veel sinu poolel.

Avasta, mis on võimalik, kui teed lootusest oma elus harjumuse.

Raamatut on võimalik osta Harta poest

Harta raamatundi sellest raamatust saab kuulata siit

Peatükk “Mis küll lootusega juhtus?”

Keegi ei saa elada lootuseta. … See on lootus, mis tervendab. Lootus on tsivilisatsiooni, sotsiaalse eksistentsi ja indiviidi elu põhienergia.
– DAVID AUGSBURGER

Mis küll lootusega juhtus? Kuhu see kadus? Lootuse kadumist on mõnedes kohtades kerge seletada. Suures osas Aafrikas on see aidsi varjus närbunud. Islamimaailmas leiavad paljud mehed selle vaid enesetapus, samal ajal kui moslemi naistel on keelatud seda üleüldse otsida. Samuti tundub, et India rohkem kui saja kuuekümnele miljonile puutumatule pole lootust kunagi eksisteerinudki.

Lootust on tänapäeval raske leida ka kohtadest, mis kunagi on olnud sellest tulvil. Näiteks kutsus kadunud paavst Johannes Paulus II 2003. aastal kogudust üles kuulutama „lootuse sõnumit Euroopale, mis tundub olevat selle silmist kaotanud” ja kurtis selle üle, mida ta iseloomustas kui „ohtlikku ebamäärasust kultuuris, antropoloogias, eetikas ja vaimsuses”. Arvud kinnitavad seda. Lootuse puudumist Euroopas illustreerib dramaatiliselt nähtus, mida vaatlejad nimetavad demograafiliseks enesetapuks, s.t üha vähem abielusid ja kiiresti vähenev elanike arv. Sündivus on eriti täpne rahvuslike ootuste baromeeter – kõrge sündivus võrdub kõrgete ootustega, samal ajal kui madal sündimus on kindel märk sellest, et tulevik on muutunud ebaoluliseks, kui mitte troostituks. Üle kogu Euroopa on viimased kaks sajandit sekularismi plastiktoitu söönud kunagised suured kultuurid alatoidetuna välja suremas.

Siin küllusemaal paistab lootus künismile maad loovutavat. Kas see on tõsi või mitte, aga kahekümne esimese sajandi Ameerikas arvatakse, et tegevjuhid rüüstavad oma korporatsioone, televisioonievangelistid on silmakirjalikud, ei ole ühtki ausat poliitikut ja kõik petavad koolis. Alates hirmu õhutavatest keskkonnaaktivistidest kuni viimsepäeva kuulutajateni on rahvuslik vaim kokku varisemas. Isal on jäänud veel 20 aastat töötada, kuid ta on loomingulises tupikus ja eelseisev korporatiivne ühinemine paneb teda töö kaotuse pärast muretsema. Kodus loeb ema raamatust, kuidas viimased sündmused Lähis-Idas on märgiks, et viimnepäev on kohe käes. Väikesele Johannesele ja tema lasteaiakaaslastele on juba peale pandud planeedi päästmise koorem.

Ajalehed ei aita. Tänapäeva ajakirjandus on järelejätmatult trööstitu. Samuti televisioon, mis maailma katastroofid reaalajas otse meie elutubadesse edastab. Ja koduarvutid toovad oma halvad uudised – alates meili petuskeemidest ja jututubade jälitajatest kuni pornograafiliste hüpikreklaamideni välja. Ema peab olema täisajaga turvamees.

Selle raamatu kirjutamise ajal on tavainimene hiljuti näinud oma pensionikontoga seonduvate lootuste haihtumist, samal ajal kui miljardärid paluvad Washingtonilt päästmist. Kümned miljonid hääletajad on ennast sidunud presidendiga, kes tõenäoliselt ei suuda end nii messiaanlikuna tõestada, kui nemad soovivad.

Kultuuris, mis on hüljanud oma kangelased kuulsuste kasuks, panevad noored inimesed lootuse imagole peeglis, illusoorsele ideaalile, mis nõuab alati kaalu langetamist, päevitunud olemist, tätoveeringu lisamist, kortsu kaotamist või isegi transvestiidiks hakkamist, et elu – või vähemalt järgmise reede õhtu – läheks korda.

Kus on lootus abieludes, mis tihti ei kesta nii kauagi, kui neile eelnenud kihlused? Kuidas on teise ja kolmanda katsega? Kas on lootust abieluvaralepingus või kas allkirjastamine ise on lootusetuse väljendus? Kas on lootust tundlikus noores mehes, kes on just kuulnud „eksperti” ütlemas, et ta on naine aheldatuna mehe kehasse? Kas on lootust kristliku kolledži noorel naisel, kes küll ei joo ega suitseta, kuid veedab oma õhtud toitu õgides, et seda siis seejärel välja oksendada ning oma nahka lõikuda?

Kas sinul on lootus?

„Ma ei tea, keda uskuda,” oled sa võib-olla endale öelnud.

„Kui homme oleks minek, ei märkaks keegi. Minu elu ei lähe kellelegi korda.”

„Sellises kehvas majanduslikus olukorras ei vabane ma kunagi võlgadest.”

„Ühiskonna probleemid on muserdavad. Mina ei suuda seda mingil viisil mõjutada.”

„Mis kasu on palvetamisest? Mul ei ole mingit lootust.”

PÕHJUS

Me võime süüdistada majandust, neuroose või üldist moraalset allakäiku, kuid on üks peamine põhjus, miks nii paljud inimesed lähedalt ja kaugelt on kaotanud lootuse – inimeste grupp, kellel on vastutus pakkuda maailmale lootust, ei ole oma ülesannet täita suutnud. Need, kes ennast Jeesuse järgijaiks peavad, on hakanud seisma moraali ja traditsiooniliste väärtuste eest, kuid nad on seda teinud rõõmutul ja kainel ilmel. Autor ja teadlane David Kinnaman kirjeldab Ameerika laialdast kristlikust usust kaugenemist alates 1996. aastast, eriti kuueteistkümne kuni kahekümne üheksa aastaste hulgas, kes moodustavad grupi, mida tema autsaideriteks kutsub.

Meie uurimusest tuli välja üks oluline tõdemus. Uurides tuhandete autsaiderite muljeid, selgus, et kristlasi tajutakse peamiselt selle kaudu, mille vastu nad on. Oleme saanud kuulsaks pigem selle poolest, mille vastu me oleme, kui selle poolest, mida pooldame. … Oma rahvuslikus uurimuses leidsime, et kolm põhilist ettekujutust, mida tänapäeval kristlastega seostatakse, on homoseksualismi vastasus (nii arvas 91% noortest autsaideritest), ülikriitilisus (87 protsenti) ja silmakirjalikkus (85 protsenti). Nende suure kolme järel esinesid järgmised negatiivsed hinnangud, mille olid omaks võtnud enamus noortest täiskasvanutest – vanamoodsad, liiga palju poliitikaga seotud, elukauged, teiste suhtes tundetud, igavad, teiste usku mitte tunnistavad ja segadust tekitavad. Kui nad mõtlevad kristlikule usule, siis seostub see nende ettekujutustega. Nii mõtleb noor põlvkond tegelikult kristlusest.

Tuhanded kogudused ja nendega seotud teenistused on panustanud miljardeid dollareid evangeeliumiga ameerika noorteni jõudmiseks, ometi peavad noored inimesed kristlasi ebatolerantseteks ja Jeesust ennastki ei millekski rohkemaks kui suureks õpetajaks. Kuidas on nad küll jõudnud selliste moondunud järeldusteni? Ma usun, et põhjuseks on praeguseks juba vähemalt sajandipikkune õndsa elu lootuse kuulutamine taevariigis elumuutva ja kultuuri lunastava Jumala Poja evangeeliumi asemel. Me oleme valdavalt öelnud maailmale, et kui nad annavad oma elu Jeesusele, lähevad nad surres taevasse. „Ütle see palve lihtsalt minu järel. Midagi muud ei ole vaja teha.”

Tore. Nüüd on nad igavikuks valmis, kuid kuidas jääb järgmise esmaspäeva hommikuga? Kuidas jääb tööturuga, abieluga ja haigete lastega, kui mitte mainida kaalukamaid teemasid, alates terrorismist ja lõpetades inimkaubandusega? Pakkudes päästet põhiliselt piletina taevasse, oleme üsna selgelt mõista andnud, et siin ja praegu ei ole just eriti palju lootust.

Kui on nii, nagu ütleb pastor Rick Warren, et „maapealne elu on vaid peaproov enne lavastust ennast”, siis kas ei peaks kristlased olema rohkem kui keegi teine tuntud kui maailma kõige lootusrikkamad inimesed? Ma mõtlen tõeliselt lootusrikkad, mitte tegevuseta kodusistujad, kes kogu aeg mõtlevad, kuidas küll taevas oleks, vaid Jeesusest sõltuvad rõõmsad järgijad, kes on purunevas ühiskonnas tunnustatud lahenduste pakkujad.

Lootus peaks olema meie visiitkaart, esimene asi, millele inimesed meid nähes mõtlevad. Ent tänapäeva kristlaste hulgas on kurvaks reaalsuseks tõsiasi, et lootusest „ei peeta lugu”, nagu hiljuti lahkunud koomik Rodney Dangerfield öelda tavatses. Selle asemele on asunud fatalism.

FATALISM

Kas sa mäletad Murphy seadust? „Kui midagi saab viltu minna, siis see ka läheb.” Kui mu muusikamisjoni meeskonnad8 NSVL-is reisisid, läksid asjad nii tihti vussi, et oleks võinud arvata, et Murphy seadus on Nõukogude konstitutsiooni aluseks. Tänapäeval on selline pessimism miljonitele lääne kristlastele üha rohkem eluhoiakuks kujunemas.

Kui pessimismist saab harjumus, siis seda kutsutakse fatalismiks. Pessimism on Saatana heidutamise tööriist, kuid fatalism on tema eesmärk. Ta tahab, et sa loobuksid lootmast, et ta saaks sind nii sügavale meeleheite kõrbesse juhtida, et sa muutuksid vaimselt pimedaks, kurdiks ja tummaks, ühesõnaga surnuks. David Augsburger kirjeldab fatalistliku mõttelaadi tekkimist järgmiselt:

Võimatuse tunne saab hinges ülekaalu. Siis varjutab selle määratu suurus kõik. Kõik mõtted on kasutuse tundest läbi imbunud. Tekib üleüldine apaatsuse meeleolu. (Kes hoolib? Seega, miks peaksin minagi hoolima?)

Võimatus, mõõtmatus, kasutus ja apaatia põimuvad üksteisega, luues sügava abituse tunde. Need kodust kaasa saadud või teiste inimeste kujundatud hoiakud võivad üles kerkida rasketel aegadel, vaigistades lootuse häält sees ja väljas.

Fatalism moodustab olulise osa paljudes nõndanimetatud suurtes maailmareligioonides. Budism näiteks põhineb ideel, et elu sisu on kannatus ja vabanemine kannatusest on nirvaana, sõna, mis viitab mitte ainult eluküünla kustutamisele, vaid ka vaha, tahi, tuha ja õhu hävitamisele kuni viimse energia aatomini. Teisisõnu, budism püüdleb absoluutse eimiski poole, kus õnne ja elu asemel on lihtsalt tühjus.

Islam on sama fatalistlik, kuid kui budism näljutab hinge, on islam vähkkasvaja, mis selle hävitab. Kas on tegu millegi vähemaga fatalismist, kui moslemi ainus garantii taevasse on enesetapu sooritamine, et sellega uskmatuid tappa?

Hinduism, teine miljardiusk, on isegi fatalismi institutsiooniks muutnud. See õpetab, et sinu praeguse elu olukord on tasu, hea või halb, eelnevatest inkarnatsioonidest. Teisisõnu ei ole elu mitte ainult vilets, vaid just seda sa ka väärid. Kui head teod võivad saada tasutud parema staatusena järgmises elus, on täiesti vale üritada parandada sulle määratud osa selles elus.

Siis on veel kristlus – jah, kristlus! Ma ei räägi usust, mis „pühadele kord antud” (Jd 1:3), vaid moonutatud, ebapiibellikust halavast mentaliteedist: „Jumal kontrollib kõike, mina ei saa midagi teha.” Kus on alates Aadama pattulangemisest kuni Johannese ilmutuseni pühakirjas õigustatud sellist lootusetust? Mitte kusagil! Seeasemel toidetakse kristlaste hulgas levinud fatalismi suuresti sünge stsenaariumiga, mis on nii domineeriv kaasaegses lõpuaegade õpetuses, ja igivana poleemikaga teemal Jumala suveräänsus versus inimese vastutus.

Esimesel juhul on Jeesuse suur misjonikäsk minna ja teha jüngriteks rahvad ära nullitud argpüksliku mõttelaadiga, mis hülgab lootuse põgenemisplaanide kasuks. See hoiak pakub vallutamise evangeeliumi asemel evakueerumise evangeeliumi. Tulemuseks on väheste kartlike pöördunutega lamedalt mage sõnum, mis ei muuda mitte kunagi rahvaid.

Viimasel juhul on suur misjonikäsk täiesti mõttetuks muudetud. Kui Jumal on valitud vähesed päästeks ette määranud, siis miks raisata aega mittevalituile kuulutamisele? Mõlema stsenaariumi korral on üksikusklikelt röövitud lootus ja kogudus on oma misjonis liikumisvõimetuks muudetud.

Kuulus piiblismugeldaja vend Andrew rõhutab: „Me ei saa kauem tolereerida kristlikku fatalismi. Me peame selle vastu võitlema kõigega, mida me väärt oleme, sest fatalism on kõige väelisem relv, mida vaenlane Jumala eesmärkide nurjamiseks sellel ajaloohetkel kasutab.”

Kas vend Andrew’l on õigus? Kas me oleme sõjas vaenlasega? Jah, ütleb teoloog J. I. Packer.

Ma arvan teid teadvat, et kurjus on Jumala maailmas liikvel – salakaval, pahatahtlik, lõhkuv kurjus, leidlik ja leppimatu, mida juhib korrumpeerunud ingel, keda pühakiri Saatanaks kutsub (heebrea sõna, mis tähendab „vastane” või „kuri oponent”). Ma arvan teid teadvat, et Saatan on siin ja jälitab teid isiklikult, sest Jeesusele Kristusele pühendumise läbi olete rivistunud tema vastu, sattudes Looja ja korrumpeerija vahelisse jätkuvasse konflikti. Seda te tegite Isanda poolele asudes ja kindlustasite sellega, et elate tahes-tahtmata oma ülejäänud elu vaimse sõja seisukorras. Arvan teid teadvat, et kuna Saatan ei ole suutnud teid usust eemal hoida, siis annab ta endast parima, hoidmaks teid eemal tervest Kristuses kasvamisest ja Temale töös ja tunnistamises kasulik olemisest.

Kaks kõige iseloomulikumat fatalismi näitajat tänases lääne koguduses on palve puudumine ja verevaene andmine. Kui söögipalve välja arvata, siis lääne kristlased üldiselt ei palveta ega maksa kümnist. Kõige usaldusväärsemad uuringud näitavad, et vähem kui üks kümnest kristlasest maksab kümnist.

Kuid miks nad peaksidki? Miks anda 10% oma sissetulekust, kui koguduse mõju ühiskonnas aina väheneb? Miks anda misjonitööle, kui „prohveteerimisel” selgub, et enamus maailmast lükkab evangeeliumi tagasi? Miks palvetada tervenemise või kadunud hingede pärast, kui Jumal on juba kõik ammu ära otsustanud? Miks hoida oma lootus kõrgel, kui see nagunii midagi ei muuda?

Professor Wagner meenutab, et talle „õpetati seminaris, et palve kõige tähtsam ülesanne on minu muutmine ja vormimine. Jumal ei muutu kunagi. Ta on suveräänne ja Ta teeb seda, mida teha kavatseb, sõltumata sellest, kas ma palvetan või mitte.” Kui heidutav! Wagner sai hiljem teada, et see oli äärmuslik tasakaalustamata kalvinismi vorm (teoloogia, mis pärineb 16. sajandi prantsuse reformaatorilt Johann Calvinilt). Oma raamatus Kogudused, mis palvetavad pöördub ta palvega oma kalvinistist sõbra Alvin Vander Griendi poole, et ta oma perspektiivi tasakaalustaks.

Jumal tahab, et Teda palutakse mitte sellepärast, et Tal ei ole väge, vaid selle viisi tõttu, kuidas Ta on otsustanud oma tahet teostada. Me ei ole nupud gigantsel malelaual. Me oleme kaasatud. Ainult külm, kalk mehhanistlik vaade Jumala suveräänsusele ja ettemääratusele eeldab, et Jumal heidab meie palved kõrvale ja liigub kunagi ettemääratud plaani kohaselt. See ei ole piibellik vaade Jumalale; see meenutab fatalistlikku, moslemitele omast nägemust suveräänsusest, mida Piibel ei tunnista.

Jumal võib teha, mida tahab, kuid Ta ei taha seda teha ilma meieta. Miks? Sellepärast, et Jumal on isa. Kalvinistlik õpetus kogu selle sügava jumalikku suveräänsusesse süüvimisega kaldub mööda vaatama faktist, et Jumal esitab ennast inimesele pigem armastava isana kui transtsendentse ülima valitsejana. Muidugi on Ta mõlemat, kuid saates meile oma Poja, on Ta otsustanud ennast meile ilmutada Isana rohkem kui kellegi teisena. Sellepärast algavad kõik pühakirjas salvestatud Jeesuse palved, välja arvatud üks, Poja pöördumisega Isa poole.

Küsi moslemi käest: „Kes on Jumal?”, soovitab vend Andrew „ja ta vastab nimekirjaga 99-st Jumala tunnusest, millest ükski ei ole Isa.”

Isa ja poeg on perekonna terminid, viidates koosolemisele ja intiimsusele, ja tänu Püha Vaimu uueksloovale väele, võime ka sina ja mina olla osa sellest perekonnast. Veelgi enam, Piibel ütleb, et olles Jumala lapsed, oleme Kristuse kaaspärijad.

Seega, kuidas saame olla Kõigekõrgema Jumala pärijad, samas mitte olles lootusest tulvil? Jah, igapäevased heidutused tulevad ja need jätkuvad, kuni me oleme veel kinni oma elu ajalikes askeldustes. Aga ära unusta, et me räägime hoiakust, pigem üldisest maailmavaatest kui momendiemotsioonist. Selles valguses ei ole pessimism lihtsalt halb harjumus – see on tõelise kristliku usu eitus.

Selles raamatus on lootus kui hoiak, harjumuslik valik, esimene pidepunkt, kui meeleheide üritab varitseda. Teisisõnu, sinu lootusrikkus või lootuse puudumine sõltub sinust endast.

VALIKUTE MAAILM

Sulle võib tunduda, et sul ei ole oma elus mingeid valikuid, kuid tegelikult teed sa neid pidevalt. Selles maailmas, kus meeled on üle koormatud, oled sa sunnitud kogu päeva valikuid tegema, iga päev, sest televisioonikanalid, raadio müügimehed, helkivad neoonreklaamid, „pakilised” meilid, võitja-saab-kõik rämpskirjad ja isegi kirjad müslipakil tõmbavad su tähelepanu. Igal päeval paisatakse sinu peale rohkem sõnu ja pilte kui sinu vanavanaisale terve aasta jooksul. Sa pead tegema valikuid, otsustama, millised käratsevad hääled jõuavad sinu kõrvu, sinu rahani ja ülejäänud pead sa välja sõeluma. Ühelt poolt võid sa näha Ameerika presidendi ametisse pühitsemist, sest televisioon kannab elava ajaloo üle otse sinu elutuppa. Teisalt võid sa reaalsusest põgeneda kanalit vahetades, lülitades MTV ilustamata vulgaarsusele ja lasta ennast muuta kellekski selliseks, keda üks kommentaator vidioodiks nimetas. Jah, sul on valikud.

Juhtimisguru Peter Drucker usub, et valikud on meie ajastut eristav tunnus.

Lähema mõnesaja aasta jooksul, kui meie aja ajalugu kirjutatakse distantsilt läbi, on tõenäoline, et ajaloolased ei näe kõige olulisemat sündmust mitte tehnoloogias, internetis ega e-kaubanduses. Selleks on inimeste olukorra ennenägematu muutumine. Esimest korda – sõna tõsises mõttes – on arvuliselt oluliselt ja kiiresti kasvaval inimkonnal võimalik valida. Esimest korda suudavad inimesed ennast juhtida. Ja ühiskond on selleks täiesti ette valmistamata.

Me peame tihti tegema kiireid valikuid, momendil kui fakt põrkub tunnetega. Näiteks kujutle, et juhid väikest lennukit ja leiad end äkitselt pimestavas lumetormis. Oma seadmete kontrollimisel oled sa üllatunud, et need näitavad tugevat paremale kaldumist, kõrgemale tõusmist ja sellele järgnevat kõrguse kaotust. See ei saa olla tõsi, ütled sa endamisi, sest kõik tundub sulle tasakaalus olevat. Mida sa otsustad uskuda? Kas oma sisekõrva või neid mõõtureid, mille eest sa nii palju maksnud oled? On ilmne, et mõõturite usaldamine on nutikas valik, eriti kui sa ei taha, et see valik jääb viimaseks, mida sa eales teed. Siiski on liiga paljud lendajad selles stsenaariumis lasknud oma tunnetel ennast surma juhtida.

Võib-olla oled sa sarnases olukorras. Sinu elu sööstab suure hooga alla ja sinu vaateväli on täis pilvi, mille on tekitanud kehvad nõuanded ja halvad harjumused, ja sa ei näe enam lähenevat maad. Kui see käib sinu kohta, siis võta seda raamatut kui mõõturite komplekti, kergestiloetavaid printsiipe Jumala Sõnast, mis ei juhi sind mitte ainult turvapaika, vaid ka sinna, kuhu sa tahad, et su elu tõepoolest kulgeks. Need leheküljed esitavad sulle selgeid valikuid, intelligentseid, elupäästvaid alternatiive vigasele mõtlemisele ja fatalistlikele harjumustele, mis on sind su praegusesse juhitamatusesse viinud. Näiteks tahan ma sind aidata järgmises.

Looda Isanda peale, sest Isanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus (Ps 130:7).

Tea, et siis on sul tõesti tulevik ja su lootus ei kao (Õp 23:18).

Ole veendunud, et Jumalal on plaan sinu eest hoolitsemiseks, mitte hülgamiseks, plaan kinkida sulle tulevik, mida sa loodad (Jr 29:11, The Message).

Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes (Rm 15:13).

Jääge kindlaks ja rajatuks usule ja ärge laske end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud (Kl 1:23).

Õppigem rõivastuma usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga (1Ts 5:8).

Õppige pidama kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme (Hb 3:6).

Olge kindlalt julgustatud kinni haarama meile antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud (Hb 6:18–19).

Teadke, et olete uuesti sündinud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist (1Pt 1:3).

Kinnitage oma lootus täielikult armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises (1Pt 1:13).

Ka kõige hullemas, raskesti lahendatavas olukorras on sinu jaoks lootus, kui sa selle valid. Võib-olla sa ei usu mind praegu. Sa võid öelda, et kui ma vaid teaksin, millest sa läbi minemas oled, saaksin ma aru. Loe ikka edasi. Sa näed, et sinu olukorrad, isegi kogu sinu elu hakkab muutuma.

LOOTUSE PARADIGMA

Sinu paradigma on see, kuidas sa maailmale vaatad – mitte teadlikult, vaid alateadlikult. See on oletuste kogum, mida lähtepunktina igal päeval kasutad, tohutul hulgal fakte, mida ilma mõtlemata usaldad. Gravitatsioon hoiab mind maadligi. Minu tool kannab mind. Toit toidab minu keha. Minu töö eest makstakse mulle. Enamik inimestest pärivad oma paradigmad vanematelt, õpetajatelt ja kaaslastelt. Sellepärast olid näiteks hiljuti ühe Florida erakooli algklasside laste hulgas presidendi kohta läbiviidud avaliku arvamuse küsitluse tulemused peaaegu nende vanemate häältega identsed.

Aeg-ajalt pead sa läbi tegema paradigmamuutuse. Sa oled sunnitud tegema paranduse, sest miski, mida sa alati enesestmõistetavaks pidasid, muutus äkki. Näiteks läks minu kaasautor Jim Gilbert kord lavale tuhandese publiku ette ja hakkas klaveri taga istet võtma. Tal ei tekkinud mingit kahtlust pingi usaldusväärsuses, sest ta oli alati pinkidel istunud ja nad olid teda kandnud … kuni selle korrani. „Pink purunes sajaks tükiks ja ma leidsin end põrandal lösutamas,” meenutab ta itsitades. „Bändiliikmed ja publik naersid möirates, seega tõusin ma lihtsalt püsti, tegin kummarduse ja mängisin seistes, kuni keegi mulle tooli tõi. Kuid järgmise kolme aasta jooksul ei istunud ma kunagi klaveri taha, ilma et oleksin tooli kontrollinud.”

Jimi kogemus oli sõna otseses mõttes paradigmamuutus. Miski, mida ta oli alati automaatselt usaldanud, oli nüüd ebausaldusväärne. Toolidega seoses pidi ta omaks võtma uue mõtteviisi.

Kui oled muutunud fatalistlikuks, kui tunned ennast oma olukordadesse aheldatuna ja ei näe väljapääsu, siis tahan ma sulle näidata uut paradigmat – lootuse paradigmat, mida ma lühidalt sõnastaksin kui Jumala headuses kindel olemist. Teised allikad annavad põhjalikuma selgituse. Noah Websteri 1828. aasta sõnastik defineerib lootust kui „kindlusetunnet tulevikusündmuste suhtes; kõrgeima määra põhjendatud ootusi hea osas; kui lootust, mis on rajatud Jumala armulistele tõotustele pühakirja tähenduses”. Sarnaselt seletab lootust Vine’s Complete Expository Dictionary of Old and New Testament Words, kus seda defineeritakse kui „soodsat ja kindlat ootust; õnnetoovat hea ootust, mille aluseks on Jumal”.

Selline lootus kutsub sinu mõtlemises esile fundamentaalse nihke, sügaval sinu hingeliste reflekside tasandil. Ma veenan sind, et see on seda väärt. See on minu kindel veendumus, et sa oled võimeline oma elu lootuse elustiiliga elama. See ei ole pelgalt odav optimism, piibliviidetega pikitud kihutuskõne. Ükskõik milline minu sõber võib teile öelda, et ma ei näe maailma läbi roosade prillide. Ma räägin tõelisest lootusest, sellisest, mis teab, et „neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud”.

See, kuidas Kõigevägevam seda korda saadab, võib sind üllatada. „Me kiitleme ka viletsusest,” ütles apostel Paulus, „teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse.” See, et eluraskused on lootuse alguseks, võib tunduda äraspidise mõttena. „Oota üks hetk,” ütled sa endamisi. „See ei ole kindlasti minu kogemus. Ma olen näinud piisavalt näguripäevi ja see ei ole kaasa toonud muud kui lootuse vastandi.”

See võib olla tõsi, kuid Paulus rääkis õigest suhtumisest kannatusesse, mitte hetkeemotsioonist. See on selle raamatu keskne teema: lootus on valik, mitte tunne. Nagu armastuski on rohkem tegevusnimi kui nimisõna. Lootus on pigem kaalutletud kui impulsiivne.

Sa arvatavasti mõtled, et sinu jaoks on liiga hilja oma mõtteviisi selliselt muuta: „Vanale koerale uusi trikke ei õpeta.” Nüüd sa küll eksid! Sa oled inimene, mitte kõrgem loom ja sind on loodud Jumala näo järele, kes sind kogu südamest armastab. Ei ole oluline, kui palju aastaid on sinu sõrmede vahelt libisenud, tänu Jumala halastusele ja armule on iga minut sinu tulevikust ikka veel sinu poolel. See on valikuküsimus, mitte saatus.

Ma tean seda ühel lihtsal põhjusel – sellist asja nagu saatus ei ole olemas. See on paganlik kontseptsioon, mille tähendus tuleneb samast tüvest kui sõna saatuslik (fataalne) ja see on jumaliku ettehooldusega täielikus vastuolus. Samuti nagu hirm võib juhtida veel suuremasse hirmu, on ka saatusesse uskumine lõpptulemusena fataalne. Teisalt Jumal „ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu”. Tal on sinu jaoks midagi palju paremat.

KIRJUTA ÜMBER OMA NEKROLOOG

27. augustil 2008 teatas Bloombergi majanduslik uudisteagentuur ekslikult Steve Jobsi surmast. Steve Jobs on kuulus Apple’i tegevdirektor, Macintoshi kompuutri, iPodi ja iPhone’i looja. Bloomberg avastas vea kiiresti ja vägagi elus Jobs suhtus sellesse eksitusse huumoriga. Samas värises Wall Street sellest hoolimata, sest analüütikute hinnangul oleks sellel ajal Jobsi lahkumine kompaniist, mis iganes põhjusel, devalveerinud Apple’i aktsiakapitali 25 miljardi dollari ulatuses.

Rohkem kui sajand varem tegi üks prantsuse trükiladuja sarnase vea, mis levis nagu viirus maailma ajalehtedes ja seda ei parandatud nädalate jooksul. „Surmakaupmees on surnud”, pasundas kõige tähtsam pealkiri dünamiidi leiutajast Alfred Nobelist, rootsi keemikust, kelle leiutise vastu ilmselt toimetajad olid. Tegelikult oli surnud Alfredi naftaparunist vend Ludvig Nobel, ja Alfred pidi taluma juba venna kaotust leinates hukkamõistu üksteise järel ilmuvates juhtkirjades, sest viga levis juba üle maailma. Vähe sellest, paljud neist artiklitest ei süüdistanud mitte ainult tema leiutist, vaid ka Alfredit ennast miljonite inimeste surmas. Ka lugupidavalt suhtuvad inimesed seostasid tema nime ikka ühel või teisel viisil surmaga.

Nobel tundis muidugi kahetsusvalu, kuid ta mõistis ka, et tõsiasi, et ta sai omaenda nekroloogi lugeda, andis talle kuldaväärt võimaluse. Tal oli ikka veel aega jäädvustada oma nime millegi austustväärivamaga kui surm. Ta võis tegelikult oma nekroloogi ümber kirjutada.

Alfredil läks see korda. Tänapäeval tunnevad teda kõik alusepanijana Nobeli preemiale, mida omistatakse saavutuste eest füüsikas, keemias, füsioloogias, arstiteaduses, kirjanduses ja mis veel kõige tähtsam – rahu alal. Tema edust annab tunnistust tõsiasi, et paljud minu lugejad on kahtlemata üllatunud teada saades, et Alfred Nobel leiutas dünamiidi!

Nüüd, kuidas oleks sinu nekroloogi ümberkirjutamisega? Kuidas oleks, kui sa saaksid jätta selle ummikus oleva elu, mida sa arvad väärt olevat ja suunduksid otsejoones saatusesse, mida arvad kaotanud olevat? Tegelikult oled sa selleks võimeline, sest sul on Jumalast antud vägi valida lootus. See võib-olla ainus vägi, mis on sinu ellu veel jäänud, kuid see kuulub sulle – seda ei saa keegi sinult võtta.

Siin on sinu esimene valik – sa võid selle raamatu käest panna, öeldes: „Ma ei taha sinna minna.” Sa võid ka edasi lugeda ja avastada lootuse väe.

Lootus mobiliseerib.
See teeb võimalikuks
kindlasuunalise uksepiluni sööstu,
mis viib tulevikku.
On tähelepanuväärne, et
ikka ja jälle annab uks ühele
otsusekindlale tõukele järele.
Lootus päästab lukud valla,
sama kindlalt kui olukorra
lootusetuks juhtumiks nimetamisega
see prohveteering täitub.