Ühest vaprast kristlasest naisest, kellest sai natsivastase põrandaaluse organisatsiooni võitlev kangelanna, ja tema erakordsest seiklusest

CORRIE TEN BOOMI tõestisündinud võidukas lugu

“Ma palun, et Jumal annaks neile andeks …”

Corrie ten Boom seisis koos oma vanema õe Betsiega paljalt ja vaatas pealt, kuidas üks koonduslaagri valvur peksis üht vangi. “Oh, vaene naine,” hüüdis Corrie. “Jah. Andku Jumal talle andeks,” vastas Betsie. Ja taas mõistis Corrie, et ta õde palvetas julmade natsivalvurite hingede pärast.

Mõlemad naised saadeti laagrisse juutide aitamise eest. Neid juhtisid Kristuse vaim ja sõnad. Oma eluga riskides püüdsid nad päästa Ta tagakiusatud rahvast. Tema jõud oli see, mis kandis neid läbi tõeliselt õudsetest aegadest.

Siin on raamat, millest särab välja Jumala au ja milles peegeldub ühe tasase vallalise kristlasest naise julgus, kelle elu see au muutis. Lugu Kristuse sõnumist ja vaprast naisest, kes võttis seda kuulda ja elas, et seda edasi anda – rõõmu ja võidutsemisega.

Raamatut saab osta Harta poest

Harta raamatutundi sellest raamatust saab kuulata siit

Peatükk “Sajas sünnipäevapidu”

Kui ma sel hommikul voodist välja hüppasin, mõlkus mul meeles vaid üks küsimus – päike või udu? Tavaliselt oli Hollandis jaanuaris udu, rõske, kõle ja hall. Kuid aeg-ajalt – mõnel haruldasel imelisel päeval – ilmus pilve tagant valge talvine päike. Ma upitasin end oma ainsal magamistoa aknal nii kaugele kui sain – Bejest oli alati raske taevast näha. Mulle vaatasid vastu paljad kivimüürid, vanade majade seinad selles hoonete rägastikus iidse Haarlemi südames. Aga seal üleval, kuhu poole ma oma kaela käänasin, katuserägastiku ja kõverate korstnate kohal pärlendas tükike sinist taevast. Pidupäev tuleb päikeseline!

Ma tegin paar valsisammu, kui oma uue kleidi vanast viltuvajunud riidekapist seina ääres välja võtsin. Isa magamistuba oli otse minu toa all, kuid seitsmekümne seitsme aastaselt magas ta sügavalt. See on vananemise üks plusse, mõtlesin ma käsi varrukasse toppides ja riidekapi uksele kinnitatud peeglist tulemust hinnates. Kuigi mõned hollandlannad kandsid 1937. aastal põlvini seelikuid, oli minu oma endiselt paar senti kannast kõrgemal.

Ka sina ei lähe nooremaks, tuletasin ma oma peegelpildile meelde. Võib-olla oli see uus kleit, mis pani mind tavalisest kriitilisemal pilgul ennast vaatama: neljakümne viie aastane, vallaline, taljejoon juba ammu kadunud.

Mu õde Betsie, kuigi seitse aastat minust vanem, oli endiselt sale ja graatsiline, mis pani inimesi talle tänaval järele vaatama. Taevas teab, et asi ei olnud tema riietes – meie väike kellapood ei toonud kunagi palju raha sisse. Aga kui Betsie pani kleidi selga, toimus sellega midagi imelist.

Minu seljas – enne kui Betsie neid kohendada jõudis – allääred lotendasid, sukasilmad jooksid ja kraed kiskusid viltu. Aga täna, mõtlesin ma, seistes väikses toas peeglist nii kaugel kui võimalik, mõjus tume kastanipruun värv väga efektselt.

Minust kaugel allpool helises tänaval uksekell. Helistajad? Hommikul enne seitset? Avasin magamistoa ukse ja sööstsin mööda keerdtreppi alla. Need trepid ehitati sellesse sopilisse majja hiljem. Tegelikult oli see kaks maja. Esiots oli tüüpiline tilluke Vana-Haarlemi ehitis, kolm korrust kõrge, pikkust kahe ja laiust ühe toa jagu. Mingil täpselt teadmata hetkel selle maja pikas ajaloos lõhuti tagumine sein maha, et ühendada hoone veel kitsama ja piklikuma majaga selle kõrval – selles majas oli vaid kolm tuba üksteise otsas – ja see kitsas keerdtrepp pigistati kahe maja vahele.

Kui kiire ma ka ei olnud, jõudis Betsie minust ette. Koridori täitis hiiglaslik lillebukett. Kui Betsie need vastu võttis, ilmus väike jooksupoiss buketi tagant välja. “Ilus päev peoks, preili,” ütles ta lillede vahelt kaugemale piiludes, kas kohv ja tort on juba laual. Ta pidi tulema hiljem peole, ja tõepoolest, tundus, et seda teeb terve Haarlem.

Betsie ja mina otsisime buketi vahelt kaarti. “Pickwick!” hüüdsime ühest suust.

Pickwick oli ülimalt jõukas klient, kes ei ostnud üksnes väga kalleid kelli, vaid käis ka tihtipeale ülakorrusel poe peal asuvates pereruumides. Tema tõeline nimi oli Herman Sluring. Pickwick oli nimi, mida Betsie ja mina omavahel kasutasime, sest ta meenutas nii kohutavalt Dickensi raamatus olevaid kunstniku illustratsioone. Herman Sluring oli kahtlemata kõige koledam mees Haarlemis. Lühike, tohutult paks, pea paljas nagu Hollandi juust, tal olid nii kõõrdis silmad, et sa ei võinud kunagi kindlalt öelda, kas ta vaatas sind või kedagi teist – ja niisama palju heasüdamlik ja lahke, kui hirmus vaadata.

Lilled saadeti kõrvalukse juurde – see oli uks, mida perekond kasutas ja mis viis väikesele kõrvaltänavale, ja Betsie ja mina viisime lilled mööda tillukest koridori poodi. Esmalt tuli töötuba, kus parandati käe- ja seinakellasid. Seal oli kõrge tööpink, mille kohal isa oli nii palju aastaid kummardunud ja teinud peent vaevarikast tööd, mida peeti parimaks Hollandis. Ja seal keset tuba oli minu pink, ja minu oma kõrval oli õpipoiss Hansu pink, ja seina vastas vana Christoffelsi pink.

Töötoa kõrval asus klientidele mõeldud ruum kelli täis klaasvitriinidega. Kõik seinakellad lõid seitse, kui me Betsiega lilled sisse kandsime ja otsisime neile kõige sobivamat kohta. Juba lapsepõlvest peale meeldis mulle tulla sellesse ruumi, kus sajad kellad mind tiksudes tervitasid. Ruum oli pime, sest tänavapoolsetelt akendelt ei olnud veel katteid eemaldatud. Ma avasin tänavaukse ja astusin Barteljorisstraati tänavale. Teised poed meist paremal ja vasakul sellel kitsal tänaval olid suletud ja vaiksed: optikapood meie kõrval, kleidipood, pagariäri, Weili karusnahapood teisel pool tänavat.

Ma tõmbasin aknakatte üles ja seisin hetke, et imetleda väljapanekut, mille suhtes jõudsime Betsiega lõpuks ühele meelele. See aken põhjustas meie vahel alati suuri vaidlusi. Mina tahtsin näidata nii palju kaupa kui riiulile vähegi mahtus, kuid Betsie asetas sinna vaid kaks või kolm imekaunist kella ja nende alla ribakese siidi või satiini, mis oli elegantsem ja köitis pilku. Aga seekord olime mõlemad aknaga rahul: seal seisis vähemalt sada aastat vanade kellade ja uuride kollektsioon, mis oli selleks puhuks üle linna sõpradelt ja antiigikaupmeestelt kokku laenatud. Sest täna oli poe saja-aastane sünnipäev. Sellel päeval 1837. aasta jaanuaris pani vanaisa aknale sildi: TEN BOOM. KELLAD.

Viimased kümme minutit olid Haarlemi kiriku kellad otsekui taevane meeldetuletus aja vääramatust kulgemisest kuulutanud seitsmendat hommikutundi, ja nüüd kaikusid poole kvartali kaugusel linnaväljakul St. Bavo suure kella löögid pühalikult seitse korda. Ma jäin tänavale lööke lugema, kuigi jaanuarihommik oli külm. Muidugi olid kõigil Haarlemis nüüd raadiod, aga mina mäletasin aega, kui elu linnas käis St. Bavo aja järgi, ja vaid rongijuhid ja need, kes pidid teadma täpset aega, tulid siia vaatama “astronoomilist kella”. Isa käis iga nädal rongiga Amsterdamis ja naasis mereväe observatooriumist täpse kellaajaga, ja talle valmistas uhkust teadmine, et astronoomiline kell ei olnud nädala jooksul kunagi rohkem taga kui kaks sekundit. Seal see nüüd seisis, kui ma poodi sisenesin, kõrge ja sädelev oma kivist jalamil, kuigi mitte enam nii suursugune.

Taas helises tänaval uksekell – uued lilled. Nii jätkus see tund aega, suured ja väikesed buketid, elegantselt sätitud lilled ja kodus kasvatatud taimed savipotis. Sest pidu toimus küll poe pärast, aga linna armastuse oli võitnud isa. Nad kutsusid teda “Haarlemi vanahärraks” ja peagi leidsid nende sõnad kinnitust. Kui poes ja töötoas ei olnud enam ühelegi buketile ruumi, kandsime Betsiega need teisele korrusele kahte tuppa, mis asusid poe peal. Kuigi tema surmast oli möödas kakskümmend aastat, kutsuti neid endiselt “tädi Jansi tubadeks”. Tädi Jans oli ema vanem õde, ja tema ligiolu oli tunda tumedas massiivses mööblis, mis temast maha jäi. Betsie asetas põrandale poti kasvuhoones kasvatatud tulpe ja astus vaimustusest hüüatades sammu tagasi.

“Corrie, vaata, kui palju heledam siin nüüd on!”

Vaene Betsie. Beje oli nii tihedalt teistest majadest ümbritsetud, et taimed, mida ta igal kevadel akendele kasvama pani, ei puhkenud kunagi õide.

Kell 7.45 saabus Hans, õpipoiss, ja kell kaheksa Toos, meie müüja-raamatupidaja. Toos oli hapuilmeline altkulmu põrnitsev naisterahvas, kes ei pidanud oma pahura iseloomu pärast ühelgi tööl kaua vastu, kuni – kümme aastat tagasi – alustas ta isa juures töötamist. Isa õrn viisakus tegi naise pehmeks ja relvituks ja kuigi ta oleks pigem surnud kui seda tunnistanud, armastas ta isa sama tuliselt nagu põlgas kogu ülejäänud maailma. Me jätsime Hansu ja Toosi uksekellale vastama ja läksime ülakorrusele hommikust sööma.

Ainult kolm kohta laua ääres, mõtlesin ma taldrikuid lauale pannes. Söögituba oli maja tagumises osas, viis astet poest kõrgemal, kuid tädi Jansi tubadest madalamal. Minu jaoks oli see ühe tänavapoolse aknaga tuba maja süda. See laud, kui sellele tekk peale visati, muutus telgiks või piraadikoopaks, kui ma olin väike. Siin tegin ma koolilapsena koduseid töid. Siin luges mamma talveõhtutel valju häälega Dickensit, kui süsi pragises ahjukoldes ja kuulutas kahhelkividele punakaid varje heites: “Jeesus on võitja.”

Nüüd kasutasime me isa ja Betsiega ainult ühte lauanurka, aga minu jaoks oli ülejäänud perekond alati kohal. Seal oli mamma tool, ja seal kolme tädi toolid (meiega ei elanud mitte ainult tädi Jans, vaid ka ema kaks ülejäänud õde). Minu kõrval istus mu teine õde Nollie, ja Willem, ainus poeg perekonnas, oli isa kõrval.

Nolliel ja Willemil olid juba aastaid oma kodud, ja mamma ja tädid olid surnud, aga mina nägin neid endiselt siin. Muidugi ei jäänud nende toolid kaua tühjaks. Isa ei talunud maja ilma lasteta ja kui ta kuulis mõnest lapsest, kes vajas peavarju, ilmus laua äärde uus nägu. Mingil moel toitis, riietas ja hoolitses ta selle kellapoe abil, mis kunagi raha sisse ei toonud, üheteistkümne lapse eest pärast seda, kui ta oma neli last olid suured. Aga nüüd olid ka need suureks sirgunud ja abiellunud ja läinud tööle, ja seetõttu panin ma lauale kolm taldrikut.

Betsie tõi kohvi tillukesest köögist, mis oli pisut suurem kui tualett söögitoa kõrval, ja võttis puhvetkapi sahtlist leiba. Ta kattis parasjagu lauda, kui kuulsime trepilt isa lähenevaid samme. Nüüd liikus ta mööda keerdtreppi pisut aeglasemalt, kuid oli endiselt sama täpne nagu tema kellad – ta sisenes söögituppa, nagu ta tegi seda igal hommikul nii kaua kui ma mäletan, kell 8.10.

“Isa!” ütlesin ma teda suudeldes ja hingates sisse sigarilõhna, mis alati tema pikast habemest õhkus. “Päikeseline päev peoks!”

Isa juuksed ja habe olid nüüd valged nagu parim laualina, mille me Betsiega selleks eriliseks päevaks lauale panime. Aga tema sinised silmad paksude ümmarguste prilliklaaside taga olid sama õrnad ja rõõmsad nagu alati, ja ta vaatas meid kordamööda heldinud pilgul.

“Corrie, kullake! Mu armas Betsie! Kui rõõmsad ja kenad te mõlemad välja näete!”

Ta langetas maha istudes pea, õnnistas leiba ja seejärel jätkas innukalt: “Teie ema – küll talle oleks meeldinud need uued moed ja et te mõlemad nii kenad välja näete!”

Betsie ja mina vaatasime pingsalt oma kohvitassi, et mitte naerma pursata. Need “uued moed” olid meie noorte õelaste meeleheitlikud pingutused, kes alati üritasid meid riietada särtsakamatesse värvidesse, lühematesse seelikutesse, ja avaramatesse kaelustesse. Kui vanamoelised me ka ei olnud, oli ometi tõsi, et mammal ei olnud kunagi midagi nii särtsakat kui minu kastanpruun või Betsie tumesinine kleit. Mamma päevil kandsid abielunaised ja vallalised “teatud vanuseni” kaelast kannani musta. Ma ei näinud kunagi ema ega tädisid muudes värvides.

“Kuidas mammale oleks kõik tänapäevane meeldinud!” ütles Betsie. “Mäletad, kuidas ta armastas igasuguseid tähtpäevi?”

Ema pani sama kiirelt kohvi tulele ja koogi ahju, kui enamik inimesi ütles: “Palju õnne!” Ja kuna ta tundis peaaegu kõiki Haarlemi elanikke, iseäranis vaeseid, haigeid ja põlatuid, ei olnud aastas peaaegu ühtegi päeva, kus ta ei oleks särasilmil kellelegi viidates öelnud: “Väga erilise tähtpäeva puhul!”

Ja nõnda me istusime oma kohvi taga, nagu tähtpäevadel kombeks on, ja vaatasime tagasi – aega, kus mamma veel elas, ja veelgi kaugemale. Tagasi aega, kui isa oli väike poiss ja kasvas samas majas üles. “Ma sündisin siinsamas toas,” lausus ta, justnagu ei oleks ta seda meile juba sada korda öelnud. “Kuigi muidugi siis ei olnud see söögituba, vaid magamistuba. Ja voodi oli seina sisse ehitatud konkus, kus polnud aknaid, valgust ega mingit õhku. Mina olin esimene imik, kes jäi elama. Ma ei tea, palju neid enne mind oli, kuid nad kõik surid. Mõistate, emal oli tuberkuloos ja sel ajal ei teatud nakkustest ega osatud beebisid haigete juurest eemal hoida.”

See oli mälestuste päev. Päev, mil meenutati olnut. Kuidas me saimegi teada, kui me seal istusime – kaks keskealist vanatüdrukut ja vana mees –, et mälestuste asemel antakse meile peagi sellised seiklused, millest me ei ole osanud unistadagi? Seiklus ja masendus, õudus ja taevas olid meie ukse lävel, ja me ei teadnud seda.

Oh, isa! Betsie! Kui ma oleksin teadnud, kas ma oleksin siis nõnda tegutsenud? Kas ma oleksin teinud neid asju, mida ma tegin?

Aga kuidas ma võisin teada? Kuidas ma oleksin võinud teada, et see hallipäine mees, keda kõik Haarlemi lapsed kutsusid Papaks – vanaisaks, kuidas ma oleksin võinud teada, et võõrad viskavad selle mehe ilma hauaplaadita hauda?

Ja Betsie oma kõrge pitskrae ja anniga luua ilu enese ümber, kuidas ma võisin näha, et see mulle kõige kallim inimene maa peal seisab paljalt toatäie meeste ees? Selles toas olid sellel päeval taolised mõtted kujuteldamatud.

Isa tõusis püsti ja võttis riiulilt suure vaskhingedega Piibli, kui Toos ja Hans uksele koputades sisenesid. Piibli lugemine igal hommikul kell 8.30 kõigile majas viibijatele oli teine kindel tegevus, millel elu Bejes rajanes. Isa avas koguka köite ja meie Betsiega hoidsime hinge kinni. Kindla peale täna, kui meil on nii palju teha, ei loeta tervet peatükki! Aga ta avas Luuka evangeeliumi, kus me eile pooleli jäime – ka Luukas olid pikad peatükid. Sõrm järjel, vaatas isa üles.

“Kus on Christoffels?” küsis ta.

Christoffels oli kolmas poe tööline, küürus, kortsus väike mehike, kes nägi välja isast vanem, kuigi tegelikult oli ta viimasest kümme aastat noorem. Mulle meenus see päev kuus või seitse aastat tagasi, kui ta esimest korda poodi tuli, nii närakas ja haletsusväärne, et ma pidasin teda üheks kerjuseks, kes lootis Bejest kõhutäit. Ma tahtsin saata ta üles kööki, kus Betsie hoidis supipotti tulel, kui ta suure väärikusega teatas, et ta otsib püsivat töökohta ja pakub oma teeneid esmalt meile.

Selgus, et Christoffels esindas peaaegu kadunud ametit, rändavaid kellameistreid, kes käisid jalgsi mööda maad ja timmisid ja parandasid pikki põrandakellasid, mis olid iga Hollandi talumaja uhkuseks. Kui mind üllataski selle väikese kortsus mehikese väärikas käitumine, olin ma veel rohkem jahmunud sellest, et isa võttis ta sedamaid tööle.

“Need on parimad kellameistrid,” rääkis ta mulle hiljem, “need rändavad kellassepad. Pole olemas viga, mida nad ei oskaks oma paunas olevate tööriistade abil parandada.”

Ja see leidis aastate jooksul kinnitust, kui inimesed üle terve Haarlemi tõid oma kellad temale. Mida ta oma palgaga tegi, on meile teadmata. Tema räbaldunud ja narmendav riietus ei muutunud. Isa vihjas sellele nii palju kui vähegi söandas – peale närude oli teiseks Christoffelsit iseloomustavaks tunnuseks tema uhkus – ja seejärel loobus.

Ja nüüd, esimest korda elus, jäi Christoffels hiljaks.

Isa puhastas salvrätikuga oma prillid ja alustas lugemist, tuues armastusega oma madalal häälel sõnu kuuldavale. Ta jõudis lehekülje lõpuni, kui me kuulsime Christoffelsi tümpsuvat astumist trepil. Uks avanes ja me kõik ahmisime õhku. Christoffelsil oli seljas uus must ülikond, uus ruuduline vest, valge särk, lilleline lips ja tärgeldatud krae ja ta nägi vapustav välja. Ma rebisin oma pilgu võimsalt vaatepildilt nii ruttu kui suutsin, sest Christoffelsi ilme keelas meid selle peale reageerida.

“Christoffels, mu kallis kolleeg,” pomises isa oma tavalisel vanamoelisel viisil, “milline rõõm on sind näha sellisel, ee, õnnelikul päeval.” Ja ta jätkas tõtlikult Piibli lugemist.

Enne kui ta jõudis peatükki lõpetada, helisesid uksekellad, nii poekell tänaval kui kodukell kõrvaltänaval. Betsie jooksis kohvi juurde tegema ja pani koogid ahju, Toos ja mina ruttasime uksi avama. Näis, nagu tahtis igaüks Haarlemis esimesena isa kätt suruda. Ei läinudki kaua, kui kitsas trepp tädi Jansi tuppa, kus isa lillesülemite tagant vaevu välja paistis, täitus külaliste pika reaga. Ma aitasin parasjagu ühte eakat külalist kõrgest astmest üles, kui Betsie mu käsivarrest kinni haaras.

“Corrie! Meil on kohe vaja Nollie tasse! Kuidas me need …?”

“Ma lähen toon.”

Meie õde Nollie ja tema abikaasa pidid sel pärastlõunal tulema niipea, kui nende kuus last koolist koju jõuavad. Ma tormasin trepist alla, võtsin mantli ja jalgratta hooviukse tagant ja tahtsin sellega üle kivide vändata, kui kuulsin Betsie õrna, kuid kindlat häält.

“Corrie, sinu uus kleit!”

Ja nõnda ma lendasin trepist üles oma tuppa, panin selga vana seeliku ja alustasin teekonda mööda konarlikke munakivisid. Mulle meeldis sõita rattaga Nollie majja. Tema ja ta mees elasid Bejest umbes kahe kilomeetri kaugusel, linna keskuse vanast majarägastikust eemal. Seal olid laiemad ja sirgemad tänavad – isegi taevas tundus avaram. Ma väntasin üle linnaväljaku, Grote Houti sillast üle kanali ja mööda Wagenwegi, tundes rõõmu talve napist päikesest. Nollie elas Bos en Hoveni tänaval, kus asusid ühesugused ridamajad valgete kardinate ja lillepottidega aknal.

Kuidas ma võisin ette näha, kui ma ümber nurga keerasin, et ühel suvisel päeval, kui hüatsindisibulad lähedal asuvatel põldudel on valmis ja pruunid, peatun ma oma jalgrattaga siinsamas, süda peksmas kurgus, söandamata minna lähemale hirmust, mis toimub Nollie tärgeldatud kardinate taga?

Täna keerasin ma kõnniteele ja tormasin uksest koputamata sisse. “Nollie, Betsie on juba hädas! Sa peaksid ise nägema! Meil on kohe tasse vaja!”

Nollie tuli köögist välja, tema ilus ümar nägu õhetas küpsetamisest. “Need on pakitud ukse juures. Ma soovin, et võiksin koos sinuga tulla, aga mul on veel teha mitu plaaditäit küpsiseid ja ma lubasin Flipile ja lastele, et ma ootan nad ära.”

“Te kõik tulete, eks?”

“Jah, Corrie, Peter tuleb ka.” Nollie ladus tassid rattakottidesse. Kohusetundliku tädina üritasin ma kõiki venna- ja õelapsi võrdselt armastada. Aga Peter … noh, oli Peter. Kolmeteistkümneselt oli ta muusikas imelaps, võrukael ja minu elu uhkus.

“Ta on selle päeva auks kirjutanud isegi laulu,” ütles Nollie. “Vaata, selle koti pead sa kätte võtma, ole siis ettevaatlik.”

Kui ma tagasi jõudsin, oli Bejes rohkem rahvast kui kunagi varem, kõrvaltänaval oli nii palju rattaid, et pidin enda oma jätma nurga peale. Kohal oli Haarlemi linnapea oma sabakuues ja kullast uuriga. Ja postiljon ja trollijuht ja pool tosinat politsenikku Haarlemi politseimajast, mis asus nurga taga.

Pärast lõunat saabusid lapsed ja nii nagu neil oli tavaks, läksid nad otsejoones isa juurde. Vanemad istusid tema ümber põrandal, väiksemad ronisid talle sülle. Lisaks säravatele silmadele ja sigari järele lõhnavale pikale habemele isa tiksus. Kellad riiulil käisid teistmoodi kui taskukellad ja isa kandis alati parasjagu reguleerimist vajavaid kellasid kaasas. Tema pintsakutel oli neli hiiglasuurt sisetaskut, igaühes tosinajagu konksusid, nii et kuhu ta ka ei läinud, saatis teda sadade väikeste hammasrataste rõõmus ümin. Laps kummalgi põlvel ja kümme veel tema ümber, tõmbas ta teisest taskust raske ristikujulise võtme, mille neli otsikut olid erinevate kellade üleskeeramiseks. Ühe näpuliigutusega pani ta võtme keerlema, see säras, heitis valgust …

Betsie jäi lävel koogikandikuga seisma. “Ta ei näe toas mitte kedagi teist,” ütles ta. Ma läksin musta taldrikukuhilaga trepist alla, kui väike kriiksatus alt andis mulle märku, et Pickwick on saabunud. Meie, kes me armastasime teda, olime unustanud, kuidas esmane kohtumine temaga võib võõrast vapustada. Ma kiirustasin uksele, tutvustasin teda kiiresti Amsterdami ärimehe naisele ja juhatasin ta ülakorrusele. Ta vajus oma koguka kerega isa kõrvale toolile, sihtis ühe silmaga mind, teisega lage ja sõnas: “Viis tükki suhkrut, palun.”

Vaene Pickwick! Ta armastas lapsi samapalju kui isa, aga kui lapsed võtsid isa sihikule, pidi Pickwick nende tähelepanu kuidagi võitma. Siiski, tal oli üks trikk, mis alati töötas. Ma viisin talle tassi kohvi, mis oli suhkrust paks ja vaatasin, kuidas ta kohkumist teeseldes ringi vaatas. “Aga kulla Cornelia,” hüüatas ta. “Siin ei ole lauda, kuhu see panna!” Ta heitis ühest silmast pilgu, et näha, kas lapsed vaatavad. “No milline õnn, et ma enda oma kaasa võtsin!” Ja nende sõnadega asetas ta tassi ja taldriku oma ettepunnitavale vatsale. Ma ei teadnud ühtegi last, kes oleks suutnud sellele vastu panna – peagi kogunes tema ümber imetlev hulk.
Pisut hiljem saabus Nollie ja tema pere. “Tädi Corrie!” Peter tervitas mind süütult. “Sa ei näe välja nagu saja-aastane!” Ja enne kui ma jõudsin talle laksu anda, istus ta tädi Jansi klaveri taga, täites vana maja muusikaga. Inimesed nõudsid soovilugusid – populaarseid laule, Bachi koraale, kirikulaule – ja peagi laulis terve tuba refräänis kaasa.

Kui paljud meist, kes tol õnnelikul pärastlõunal seal viibisid, pidid uuesti kohtuma sootuks teistsugustes tingimustes! Peter, politseinik, armas peletis Pickwick, kõik olid seal peale mu venna Willemi ja tema perekonna. Ma imestasin, miks nad nii palju hilinevad. Willem, tema naine ja lapsed elasid Hilversumi linnas, viiekümne kilomeetri kaugusel – sellegipoolest oleksid nad pidanud juba kohal olema.

Järsku muusika lakkas ja Peter vaigistas klaveritoolilt nagu õrre otsast toasviibijaid. “Hopa! Nüüd algab võistlus!”

Ma heitsin pilgu aknast välja. Tänavale keerasid härra ja proua Kan, teise sellel tänaval asuva kellapoe omanikud. Haarlemi standardite järgi olid nemad uustulnukad, kes avasid oma poe alles 1910. aastal ja olid olnud Barteljorisstraatil kõigest kakskümmend seitse aastat. Kuna nad aga müüsid palju rohkem kelli kui meie, pidasin ma Peteri märkust küllaltki õigeks.

Isale oli see aga vastumeelt. “Mitte võistlejad, Peter,” tõreles ta. “Kolleegid!” Ja lapsi rutakalt sülest maha pannes tõusis ta püsti ja kiirustas trepimademele Kane tervitama.

Isa suhtus härra Kani sagedastesse visiitidesse alla poodi nagu armsa sõbra külaskäiku. “Kas sa ei näe, mida ta teeb?” olin mina pärast härra Kani lahkumist maruvihane. “Ta uurib välja, mis on meie hinnad, et meist rohkem müüa!” Härra Kani vaateakendel olid hinnad suures kirjas alati viis kuldnat meie omast odavamad.

Ja isa nägu lõi rõõmsast üllatusest särama nagu alati nendel harvadel kordadel, kui ta mõtles kellaäri majanduslikule küljele. “Aga Corrie, inimesed hoiavad raha kokku, kui nad tema käest ostavad.” Ja seejärel ta lisas alati: “Huvitav, kuidas ta küll seda teeb?”

Isa oli ärilistes küsimustes sama lihtsameelne nagu tema isa enne teda. Ta töötas päevi keerulise vea kallal ja seejärel unustas saata arve. Mida haruldasem ja kallim oli kell, seda vähem suutis ta sellest finantsilise külje pealt mõelda. “Inimene peaks maksma selle eest, et tal on au sellise kellaga töötada!” tavatses ta öelda.

Mis puutub müügimeetoditesse, siis esimesed kaheksakümmend aastat meie poe ajaloos tõmmati tänavakatted akendele igal õhtul täpselt kell kuus. See ei muutunud enne, kui mina kakskümmend aastat tagasi ärisse tulin ja märkasin, kuidas igal õhtul voorisid jalakäijad kitsastel kõnniteedel ja kuidas teised poed jätsid oma aknad katmata ja valgeks. Kui ma sellest isale rääkisin, oli ta nii vaimustatud, nagu ma oleksin teinud märkimisväärse avastuse. “Ja kui inimesed näevad kellasid, võib neil tekkida soov mõnda osta! Corrie, kallis, kui tark sa oled!”

Härra Kan lähenes nüüd inimeste vahelt minu poole, kookidest ja komplimentidest tulvil. Häbenedes oma kadedaid mõtteid, mida ma haudusin, põgenesin ma rahvarohkust ära kasutades alumisele korrusele. Töökojas ja poes oli veel rohkem õnnitlejaid kui ülakorrusel. Hans jagas kooke tagatoas, Toos eestoas, huulil midagi naeratuse-sarnast, niipalju, kui tema allapoole kõverdunud suunurgad seda võimaldasid. Mis puutub Christoffelsisse, siis tema oli lihtsalt ja imepäraselt kasvanud. Võimatu oli selles aulises kogus uksel, kes uustulnukaid ametlikult tervitas ja seejärel väsimatult neile poodi tutvustas, ära tunda küürus ja närudes väikest mehikest. Ei olnud mingit kahtlust, see oli tema elu suurim päev.

Kogu talvise lühikese pärastlõuna vooris neid vahetpidamata juurde, inimesi, kes pidasid end isa sõbraks. Noored ja vanad, vaesed ja rikkad, õppinud härrasmehed ja kirjaoskamatud teenijatüdrukud – vaid isale tundus, et nad on kõik ühesugused. See oli isa saladus – mitte et ta oleks eiranud inimestevahelisi erinevusi – ta ei teadnud, et need eksisteerisid.

Ja Willemit ei olnud ikka veel. Ma jätsin mõnede külalistega uksel hüvasti ja seisin hetke, vaatasin Barteljorisstraatil paremale ja vasakule. Kuigi kell oli alles neli pärastlõunal, süttisid poodides jaanuari hämarust trotsides tuled. Tundsin endiselt väikesele õele omast imetlust selle suure venna vastu, kes oli minust viis aastat vanem, ordineeritud jumalasulane ja ainus ten Boom, kes käis kolledžis. Mulle tundus, et Willem nägi asju. Ta teadis, mis maailmas toimus.

Tihtipeale soovisin tõepoolest, et Willem ei oleks nii terane, sest suur osa sellest, mida ta nägi, oli hirmutav. Tervelt kümme aastat tagasi, 1927. aastal kirjutas Willem oma Saksamaal koostatud väitekirjas, et sellel maal on levimas tohutu kurjus. Ülikoolis, ütles ta, külvati selliseid arusaamu inimese elust, mida maailm ei olnud kunagi tundnud. Vähesed, kes tema tööd lugesid, naersid.

Muidugi, inimesed ei naernud Saksamaa üle. Suurem osa kvaliteetseid kellasid tulid sealt, ja hiljuti “lõpetasid oma äritegevuse” äkki ja saladuslikul kombel paljud firmad, kellega me olime aastaid koostööd teinud. Willem uskus, et see oli osa sihipärasest ja ulatuslikust juudivastasest liikumisest. Iga tegevuse lõpetanud äri kuulus juutidele. Willem kui Hollandi reformeeritud kiriku juutide evangeliseerimise programmi juht hoidis neil asjadel silma peal.

Armas Willem, mõtlesin ma tuppa tagasi minnes ja ust sulgedes, ta oli kiriku propageerijana sama edukas kui isa kellade müüjana. Kui ta ka tõi kahekümne aasta jooksul mõne juudi usule, siis mina ei ole sellest kuulnud. Willem ei üritanud inimesi muuta, vaid neid teenida. Ta oli kokku kraapinud ja säästnud niipalju raha, et rajada Hilversumis eakate juutide kodu – see oli mõeldud vanuritele kõikidest uskkondadest, tegelikult, sest Willem oli igasuguse eraldamise vastu. Aga viimaste kuude jooksul oli kodu täitunud nooremate saabujatega – kõik juudid ja kõik Saksamaalt. Willem ja tema pere olid loovutanud oma eluruumid ja magasid koridoris. Aga hirmunud, kodu kaotanud inimesi tuli aina juurde, ja koos nendega tulid jutud üha kasvavast hullusest.

Ma läksin üles kööki, kus Nollie oli just keetnud värske kannu kohvi, võtsin selle kätte ja läksin üles tädi Jansi tuppa. “Mida ta tahab?” küsisin ma koogilaua ümber kogunenud meestelt kohvi lauale pannes. “See mees Saksamaal, kas ta tahab sõda?” Ma teadsin, et see ei ole peoks sobiv vestlus, aga millegipärast viis Willemile mõtlemine mind alati raskematele teemadele.

Vaikus langes ümber laua ja kandus üle kogu toa.

“Mis tähtsust sel on?” katkestas vaikuse üks hääl. “Las suured riigid võitlevad. Meid see ei puuduta.”

“See on tõsi!” kostus kellamüüjalt. “Sakslased jätsid meid suures sõjas rahule. Neile on kasulik jätta meid erapooletuks.”

“Teil on lihtne rääkida,” hüüdis mees, kellelt me ostsime kelladele varuosi. “Teie varuosad tulevad Šveitsist. Aga mis saab meist? Mida ma siis teen, kui Saksamaa läheb sõtta? Sõda võib mu ärile panna punkti!”

Ja sel momendil astus Willem uksest sisse. Talle järgnesid Tine, ta naine ja nende neli last. Aga kõikide ruumisviibijate pilgud langesid inimese peale, keda Willem käsivarrest toetas. See oli varastes kolmekümnendates juut tüüpilise laiaäärse musta kaabu ja pika musta mantliga. Mis aga tähelepanu tõmbas, oli tema nägu. See oli saanud põletada. Tema parema kõrva ääres tilpnes hall kõrbenud lokk, nagu väga vana mehe juuksed. Ülejäänud habe oli kadunud, paljastades värske haigutava haava.

“See on härra Gutlieber,” teatas Willem saksa keeles. “Ta jõudis täna hommikul Hilversumi. Härra Gutlieber, see on minu isa.”

“Ta lahkus Saksamaalt piimaautos,” rääkis Willem meile kiiresti hollandi keeles. “Nad peatasid ta tänaval – teismelised Münchenis – ja panid ta habeme põlema.”

Isa oli tõusnud oma toolilt ja surus innukalt uustulnuka kätt. Ma tõin talle tassi kohvi ja taldrikutäie Nollie küpsiseid. Kui tänulik olin ma nüüd isa nõudmisele, et tema lapsed räägiksid saksa ja inglise keelt peaaegu sama vara kui hollandi keelt.

Härra Gutlieber istus vaevaliselt tooli servale ja vaatas üksisilmi tassi oma süles. Ma tõmbasin tooli talle lähemale ja rääkisin mõttetusi ebatavalisest jaanuarikuu ilmast. Ja meie ümber jätkus vestlus, piduliste jutukõmin läks kord vaiksemaks, kord kõvemaks.

“Kaabakad!” kuulsin kellamüüjat ütlemas. “Noored huligaanid! Igal pool on samamoodi. Küll te näete, et politsei saab nad kätte. Saksamaa on tsiviliseeritud riik.”

Nõnda langes sel talvisel pärastlõunal 1937 vari meie peale, kuid peatus vaid hetkeks. Keegi ei osanud ette kujutada, et see väike pilv kasvab nii suureks, et katab kogu taeva. Ja keegi ei osanud aimata, et selles pimeduses antakse meile kõigile üks roll – isale ja Betsiele ja härra Kanile ja Willemile – isegi naljakale vanale Bejele oma ebatasaste põrandate ja vanade soppidega.

Õhtul, pärast viimase külalise lahkumist läksin trepist üles oma tuppa, mõeldes vaid minevikule. Minu voodil vedeles uus kastanpruun kleit, olin unustanud selle selga panna. “Ma ei ole kunagi riietest hoolinud,” mõtlesin, “isegi noorena mitte …”

Oma vaimusilmas nägin pildikesi lapsepõlvest, need olid kuidagi imelikult lähedal ja hoiatavad. Täna ma tean, et sellised mälestused ei ole võti minevikku, vaid tulevikku. Ma tean, et meie elu kogemused, kui me laseme Jumalal neid kasutada, valmistavad salapärasel ja täiuslikul viisil meid ette tööks, mille Jumal meile annab.

Sellal ma ei teadnud, et minu üksluist ja etteaimatavat elukäiku ootab uus tulevik. Seal üleval oma voodis lamades teadsin ma vaid seda, et teatud episoodid kaugest minevikust tulid aastate hägust eriti teravalt esile. Nad olid kummaliselt selged ja lähedased, otsekui ei oleks need veel lõpetatud, otsekui oleks neil veel midagi öelda …