“Nad räägivad uusi keeli” John L. Sherrill

John Sherrill (s 1923) oli skeptik, kui kõne alla tulid imed. Ta elas koos perekonnaga New Yorgi eeslinnas, käis episkopaalkirikus ja kuigi ta uskus Püha Vaimu väesse, ei olnud ta seda kunagi avaldumas näinud. Siis aga saatis ajakiri, mille toimetuses ta töötas, ta uurima üht kummalist piibellikku nähtust, mis kerkis esile üle terve maa: keeltega rääkimist. Ta uuringutest sai seiklus, millel olid sügavad isiklikud tagajärjed.

Alates 1964. aastast, mil “Nad räägivad uusi keeli” esimest korda trükis ilmus, on seda müüdud üle kahe ja poole miljoni eksemplari. Tuues ära keeltega rääkimise ajaloolise ja piibelliku tausta, uurides sellega seotud tähtsaid kaasaegseid sündmusi ja jagades oma isiklikku kogemust, annab Sherrill meile väärtuslikke teadmisi selle Püha Vaimu anni kohta.

Raamatut saab osta Harta poest

Harta raamatutundi sellest raamatust saab kuulata siin

Peatükk “Hüpe”

Mäletan veel praegugi, kuidas astusin vilistades mööda New Yorgi Park avenüüd sel 1959. aasta kevadhommikul. Olin teel arsti juurde järjekordsele läbivaatusele. Astusin sisse uksest, millel oli number 655 ja tervitasin valveõde – temast oli saanud mulle juba vana tuttav. Olin käinud doktor Daniel Catlini vastuvõtul kord kuus pärast seda, kui mulle oli tehtud kahe aasta eest vähioperatsioon ja tulemus oli alati sama – arsti osavad sõrmed kompasid mu kaela, siis patsutus seljale ja: “Kuu aja pärast kohtume uuesti.”

Kuid täna läks teisiti. Seekord sõrmed seisatasid, kompasid ja töötasid kaua. Vastuvõtult lahkusin lähetusega Memoriaalhaiglasse, kus kahe päeva pärast seisis mul ees operatsioon.

Kuivõrd teiseks muutus sama kevadpäev! Astusin sama tänavat mööda, sama päikese paistes, kuid nüüd lainetas minus külm minestust tekitav hirm. See oli tuntud hirm. Kõik vähihaiged tunnevad seda, kuid me hoiame seda varjul. Püüame sellest üle olla, kasutades mitmesuguseid mõtlemisriukaid. Minu omaks oli arvamus, et esimene operatsioon ei tähenda veel ohtu, aga kui saadakse kutse teisele operatsioonile, siis on juba muretsemiseks põhjust.

Nüüd ei olnud ma enam võimeline oma kartust vaigistama. See kerkis üles ja tõukas mõistuse kõrvale.

Teel põikasin sisse esimesse ettejuhtuvasse kirikusse, sest ma ei soovinud midagi muud, kui istuda vaikselt hämaruses. See oli Püha Tooma episkopaalkirik 5. avenüül. Kirikusse astudes lõi kell 12.00. Hämmastusin, kui nägin valgetes kuubedes poistekoori astumas oma kohale kooril. Mõne minuti pärast tõusis noor seminari õpilane kõnetooli. Pingile asetatud kaart teatas, et olin sattunud paastuaja südapäevasele palvusele.

Kuigi ma tookord seda ei teadnud, sai sellest lühikesest kõnest minu elu hämmastavaim kogemus.

Sel hetkel ei tundnud see sugugi omavat mingit kokkupuudet minu probleemiga. Noormees kõneles lühidalt Nikodeemosest. “Paljud meie seast,” ütles ta, “püüavad läheneda Kristusele samal viisil nagu Nikodeemos – loogika teed mööda. “Rabi, me teame, et sa Jumalast oled tulnud õpetajaks,” ütles Nikodeemos ja lisas siis täiesti loogiliselt põhjenduse: “… sest keegi ei või teha neid imetähti, mida sina teed, kui Jumal ei ole temaga” (Jh 3:2).

“Aga mõistate,” ütles seminari õpilane, “nii kaua, kui Nikodeemos püüdis Kristust mõista loogika abil, ei õnnestunud see tal. Kogemus – mitte loogika, annab meile teada, kes on Kristus. Kristus ise ütles seda Nikodeemosele: “Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni ülevalt, ei või ta mitte Jumala riiki näha.””

Nagu ma ütlesin, ei tähendanud see sel korral minule midagi. Ja ometi sain samu sõnu uuesti kuulda juba järgmisel hommikul. Mu naine Tib ja mina jõime unetu öö järel kohvi. Siis helises telefon, helistajaks oli meie naaber, kirjanik Catherine Marshall LeSourd.

“John,” ütles ta, “võid sa tulla koos Tibiga mõneks minutiks siia? Kuulsin, et pead haiglasse minema ja mul on sulle enne midagi ütelda.”

Catherine oli uksel vastas, seljas kodune kleit, ilma meigi ja tehtud naeratuseta, mis jutustas osavõtust rohkem kui sõnad. Ta viis meid elutuppa, sulges ukse ja hakkas ilma otsitud viisakuseta rääkima.

“Tahaksin kõigepealt ütelda, et see on minust veidi pealetükkiv, sest mõtlen nimelt kõnelda sinu vaimsest elust, kuigi mul ei ole mingit õigust öelda, et selles midagi puuduks. Oled ju Guidepostsile kirjutanud juba kümme aastat. Sa austad religiooni ja oled seda uurinud mitmest küljest. Kuid usk sisaldab siiski hoopis rohkemat.”

Heitsin pilgu Tibile. Ta istus jäigana nagu teivas.

“John,” ütles Catherine, “kas sa usud, et Jeesus on Jumal?”

Sellist küsimust oskasin kõige vähem oodata. Arvasin, et ta ütleb midagi selle kohta, kuidas Jumal võib tervendada või siis seda, kuidas palve imeliselt julgustab, kui inimene kardab – midagi sellist, mis puudutaks mind ees ootavat kriitilist aega.

Aga ta oli esitanud mulle küsimuse ja ma hakkasin selle üle juurdlema. Tib ja mina olime kristlased, seda kindlasti – igatahes ses mõttes, et olime harjunud kirjutama sooviavaldustele “protestant”, käisime üsna korrapäraselt kirikus ning meie kolm last käisid pühapäevakoolis. Siiski teadsin, et need on vaid usulised kombed. Tegelikult ei olnud ma siiani osanud vastata küsimusele, kas Naatsareti Jeesus on tõepoolest Jumal. Ja kui ma nüüd püüdsin vastata, põrkasin vastu loogikamäge. Hakkasin seda asja Catherinile seletama, kuid ta katkestas mind.

“John, sa püüad ristiusule läheneda filosofeerimisega,” ütles ta, “aga sel viisil ei saavuta sa midagi.”

Jälle seesama asi! Catherine jätkas: “Ristiusu üks omapärasid on selles, et sellesse ei saa tungida mõistusega. Kõigepealt peab tekkima tahe seda kogeda, peab tegema midagi, mida ei suudeta mõista – ja siis, imelik küll, tuleb ka mõistus järele. Just seda soovin sinule praegusel hetkel – et sa midagi mõistmata, isegi teadmata miks, vastaksid Kristusele jaatavalt.”

Toas valitses vaikus. Mul oli varuks igavene pikk nimekiri vastuväiteid. Ja ometi oli mul samas äkki soov teha just nõnda, nagu Catherine oli soovitanud. Suurim takistus oli minu jaoks see, et olin kõik need aastad Jumala eest põgenenud ja tulen Tema juurde nüüd, kus olen vähihaige, täis hirmu, selg vastu seina surutud. “See oleks variserlikkus,” ütlesin.

“John,” ütles Catherine peaaegu sosinal, “see on uhkus! Sina tahad tulla Jumala juurde omal viisil, siis kui tahad. Sel viisil, nagu sina tahad. Tugevana ja tervena. Aga võib-olla tahab Jumal sind just nüüd, kus sul ei ole midagi, millega kiidelda.”

Rääkisime veel pool tundi. Meie lahkumisel ei suutnud ma ikka veel seda ilmselt erakordselt tähtsat sammu astuda. Aga ometi pöördusin mõne minuti pärast, kui olime just möödumas tee ääres asetsevast telefonipostist Millwoodi tänaval Chappaquas, mida mäletan veel praegugi, Tibi poole ja ütlesin kõvasti: “Kuidas seda siis nüüd kutsutakse – “usuhüppeks”? Noh, hästi, nüüd ma siis hüppan: ma usun, et Kristus on Jumal.”

Külmavereliselt heitsin kõrvale kõik loogilise, täiesti emotsioone kaasamata. Ja koos sellega lahkus minust sel hetkel midagi, mis oli olemuslikult minu. Sellesse otsusesse näis olevat kaasatud kogu see eneseteadlikkuse pundar, mida me nimetame egoks. Hämmastusin, kui kogesin, kuidas see tegi valu, kui meeleheitlikult see võitles oma olemasolu eest, nii et siin oli tegemist päris surmaga. Aga kui see lõpuks vaikis ja suri ja ma sain üle huulte öeldud oma lihtsa usutunnistuse, tekkis minus ruum millelegi uuele ja lõpmatult salapärasele.

Esimene märguanne sellest, et minus on midagi muutunud, tuli üsna proosaliselt haiglas. Veidi aega enne operatsiooni tuli noor ja energiline õde mind süstima. Sõjaväeteenistuse järel oli mul kohutav hirm süstla ees, olgu süstija nii meeldiv tütarlaps kui tahes. Aga sel korral ei tekitanud süst minus mingit hirmu.

“Palun pöörduge kõhuli,” ütles õde ametlikult. Aga kui süst oli tehtud, muutus tema hääletoon: “Te olete ju täiesti pingevaba, nagu oleksite siin puhkusel!”

Alles siis, kui ta oli läinud, mõistsin, et see oli tõesti õige. Minus ei olnud tõepoolest mingit pinget, olin täiesti rahulik. Haigevoodil lamades hakkasin aimama, et mulle oli juhtunud midagi väga tähelepanuväärset. Mingi salajane ja määratlematu osa minus teadis, et mingu operatsioon kuidas tahes, see oli vaid ebameeldiv lõik uues ja imepärases olukorras, mida ei mõjutanud haigla ega arstid, haigus ega tervenemine.

Varsti pärast seda tõstsid sanitarid mu voodist kanderaamile. Mäletan sanitaride pilke, mis olid minule suunatud ja koridori laes olevat pragu, mis liikus tahapoole. Tohutult suure lifti valgustus ei olnud korras, see süttis ja kustus. Siis oli teisi pimestavad valgusi otse minu kohal. Nende keskele ilmus rohelise mütsiga dr Catlin. Naeratasin talle, ta naeratas vastu ja küsis, kas olen valmis.

“Ootel ja valmis,” vastasin.

Tehti teine süst. Oli tunne, nagu oleksin kohe pärast seda ärganud, ainult et teises ruumis, mida ma varem ei olnud näinud. Oli öö. Mind viidi lõikusesaali kell kaheksa hommikul. Miks oli operatsioon nii kaua kestnud? Mõlemas küljes ja kõris olid haavad ja neist väljusid kummitorud. Mingi aparaat surises ja mulises nähtamatult voodi taga.

Oh seda valu! Sellist valu ei ole ma veel kunagi varem tundnud. Tundsin seda kõikjal, kuhu olid pistetud torud. Üks õde nägi, et olin ärkvel ja tuli mu pulsilööke lugema. Püüdsin rääkida, kuid ei suutnud ja osutasin meeleheitlikult kummitorudele.

“Doktor tuleb teid hommikul vaatama. Katsuge nüüd magada.”

Kuna olin sooritanud usuhüppe, tahtnuks meeleldi öelda, et need tunnid ärkamispalatis olid viideteks sellest, et hing triumfeeris ihu üle. Kuid kahjuks see nii ei olnud. Valu masendas mu meeleolu päris põhjalikult. Miski oli lõikuslaual viltu läinud ja mul puudus küllaldane kristliku elu kogemus, et oleksin võimeline olnud millelegi muule mõtlema.

Hommikul ärkasin jällegi uues ruumis. Tükkhaaval liitsin oma mõttes kokku lae, akna ja eesriided ja märkasin, et viibin sama osakonna ruumis, milles lamasin alguses. Torud olid alles oma kohtadel ja aparaadid vulksusid ikka veel kusagil voodi taga. Kuid siis sain pisut informatsiooni. Doktor Catlin tuli mind vaatama. Ta kummardus mu voodi üle ja kuigi olin alles pooleldi teadvusetu, kuulsin sõnu: “Nüüd hakkate toibuma. Operatsiooni ajal tekkis väike probleem: kopsud lakkasid töötamast. Trahheotoomia. Kaelaoperatsioon näis siiski hästi õnnestuvat. Püüdke nüüd puhata.”

Lamasin ka teise päeva arstimitest tuimana oma voodis, tajudes hämaralt abikaasa, ema või arsti külastusi. Sama päeva lõpul hakkasin märkama, et ruumis oli teisigi haigeid. Ühel vanemal mehel oli tihti raskeid köhahooge. Teine oli keegi nooruk, kes äsja oli toodud ärkamispalatist ja kellel olid tugevad valud.

Alles sel ööl suutsin esimest korda mõelda palvetamisele. Püüdsin rääkida selle Kristusega, kellesse, nagu olin väitnud, uskusin. Aga mulle tundus, nagu oleksin rääkinud voodi kohal olevasse õhku. Mul ei olnud mingit veendumust, et saavutasin kellegagi kontakti. Olin mures palatikaaslaste – köhiva mehe ja valudes kannatava poisi pärast. Katsusin nende eest palvetada, kuid midagi ei juhtunud. Hetke pärast vajusin unne, olles kõige rohkem teadlik sellest, et meie, kes me siin palatis lamame, oleme väga üksi.

Ärkasin keskööl. Olin täiesti ärkvel, unest polnud jälgegi. Ruumi tuli esikust ja aknast pisut valgust. Õde kummitallaga kingades möödus uksest. Mõlemad palatikaaslased olid rahutud: üks köhis, teine oigas.

Ma ei tea, kuidas ma seda tajusin, kuid palatisse oli ilmunud valgus. See oli äkki kohal, andmata oma saabumisest millegagi märku, nii nagu oli olnud minu unest ärkaminegi. See valgus ei sarnanenud sellele, mis tuli uksest ja aknast – see oli rohkem nagu valgushelk, kui mingi kindla allikaga valgus. Aga selles valguses oli midagi hämmastavat, see tundus kuidagi isikulisena. Tundsin aukartust, kuid ei mingit hirmu. Selles oli äratundmisrõõmu, nagu oleksin kohanud lapsepõlvesõpra, kes oli füüsiliselt nii palju muutunud, et ma ei olnud võimeline eristama üksikuid jooni temas, aga keda ma tajusin kui tervikut.

“Kristus?” küsisin.

Valgus liikus pisut. Õigupoolest see siiski ei liikunud, see oli lihtsalt äkki mulle lähemal, ometi paigast liikumata. Momendiks arvasin, et valu sidemete all lakkas. Kuid nii see ei olnud. Selle kohtumise ajal juhtus siiski midagi: mulle tundus, nagu pakataksin ma üleni tervisest.

Palatikaaslased visklesid üha oma vooditel, üks köhis, teine oigas. “Kristus,” ütlesin vaid huuli liigutades, “kas Sa ei aitaks seda poissi?” Valgus ei lahkunud mu juurest, kuid kummalisel viisil oli see nüüd ka valudes oigava poisi voodi ääres. Poisilt tuli vaikne ohe ja pärast seda jäi ta täiesti rahulikuks.

“Ja mu teine sõber,” sosistasin. Valgus keskendus kohe vana mehe voodile, keda haaras parajasti köhahoog. Köha lakkas. Vana mees ohkas ja pööras teise külje.
Ja valgus kadus.

Tõstsin oma pea padjalt nii kõrgele kui sain ja otsisin silmadega mööda palatit, kuid järele oli jäänud vaid esikust ja aknast sisenev kollakas valgus. Õde tuli mööda koridori tagasi. Väljas öös kostis auto hääl. Voodi taga olev aparaat vurises ja surises endiselt edasi. Kõik oli nii nagu varemgi. Ainult et selle vahega, et mind täitis varem tundmatu heaolutunne, nii et nutsin rõõmust kaua, kuigi lamasin Memoriaalhaigla voodis, sidemed mähitud ümber pea, kaela ja rinna ning pidev valu närimas mu olemust.

Olin koiduni ärkvel, mõeldes, et see eriline valgus tuleb ehk tagasi. Kaks palatikaaslast magasid kogu aeg rahulikult ja vaikselt. Hommiku saabudes tuli õde kraadiklaasiga palatisse ja märkas, et olen ärkvel.

“Te tundute puhanuna,” ütles ta.

“Ma olengi puhanud.”

Ta pöördus mu palatikaaslasi vaatama. “See on hea. Ja ka nemad magavad mõlemad. Ma arvan, et tulen siia palatisse hiljem tagasi.”

Pääsesin haiglast tervelt nädal aega varem, kui doktor Catlin oli ennustanud. Mu ihu paranes nii kiiresti.

Koju tulnuna püüdsin mitu päeva jutustada Tibile haiglas sündinud kohtumisest Jeesusega. Aga mul oli häbi, sest iga kord, kui avasin suu, et sellest jutustada, juhtus ikka sama asi: pisarad tungisid silmi. Teadsin, et kui ütleksin veel üheainsagi sõna, nutaksin nagu väike laps. Alles siis, kui olin otsustanud, et Tib peab saama teada minu kogemusest, tulgu pisarad või mitte, sain asja talle ära jutustada.

“Kas sa arvad, et see oli unenägu?” küsisin oma mõnevõrra vesise ettekande järel.

“Ei usu, et unenägu oleks sulle sellisel moel mõjunud.”

“Mina ka ei usu seda.”

Veel kaks inimest pidid minu arvates seda asja kuulma, nimelt Len ja Catherine LeSourd. Hoiatasin neid ja ütlesin, et mul on oma kogemusest tõenäoliselt raske jutustada. Nii läkski, et sama nähtus kordus. Algasin asjalikult, kuid poole peal lämbus hääl nuttu.

“Nägite nüüd,” ütlesin ja püüdsin naeru taha peita oma segadust.

Aga Len ütles: “John, need pisarad teevad asja tõeliseks. Jätka rahulikult.”

Nõnda siis jutustasin neile. Kui olin lõpetanud, küsis Catherine: “Kas sa nägid valgust veel kord?”

“Ei,” vastasin.

“Minu arvates ei oleks sa pidanudki seda ootama,” ütles Catherine “Selline palgest palgesse kohtumine Kristusega sünnib tavaliselt vaid kord. Minuga juhtus see peaaegu samal kombel nagu sinugagi. Aga Leni puhul oli asi teisiti. Ent sündigu see kuidas tahes, imeline on see, et Kristust võib kindlalt ära tunda.”

Siis ütles Catherine midagi väga huvitavat. Nagu hiljem selgus, osutus see prohvetlikuks: “Olen rõõmus, et sa seda meile jutustasid. Selle abil vajub see sündmus sügavalt mällu niisuguseks ajaks, mil see enam ei tundu tõelisena.” Ta naeratas pisut nukralt. “Sooviksin, et leiduks mingi vahend, mille abil võiksid tunda alati seda, mida sa praegu tunned. Kuid minu teada sellist vahendit ei ole. Kui selle esimese kohtumise värskus kaob, peame lihtsalt käima usus.”

Läks palju aega, kuni mõistsin, mida ta sellega mõtles. Siis ja veel nädalaid pärast seda elasin selle kohtumise mõju all. Kui lõpuks saabus analüüside vastus, oli see vähihaiguse seisukohalt julgustav. Kuid oma üllatuseks ei hoolinudki ma sellest nii, nagu olin arvanud. Mind erutas üks palju tähtsam asi. Tahtsin õppida tundma seda Kristust, keda olin kohanud.

Mõnda aega oli kerge Temast sageli mõelda. Õigupoolest sündis see automaatselt. Piibli lugemine oli uhiuus kogemus, kuna suutsin esimest korda mõista paljusid asju, mis enne olid olnud mulle mõistatuseks. Näiteks kas või seda, kuidas Jeesus võis endale koguda jüngreid, öeldes neile lihtsad sõnad: “Järgige mind!” Seda oli nüüd mul kerge uskuda, kuna minu kogetud Kristuse lähedalolu oli midagi sellist, millele võiks järgneda kas või maailma otsa. Tervendusjutustustes elasin uuesti üle selle öö haiglas. Johannese sõnad “Jumal on armastus” sisaldasid minu jaoks nüüd rohkem kui põhimõtet, see oli reaalsus.

Kuid nädalate ja lõpuks kuude möödudes hakkas selle elamuse teravus tuhmistuma. Mõne aja pärast ei olnudki enam Piiblit nii kerge kätte võtta. Kirikus käimine taandus aeglaselt, kuid kindlalt harjumuslikuks kombeks. Ühel päeval, kui külastasin üht sõpra ja jutustasin talle oma kogemusest, suutsin seda teha juba kuivade silmadega. Rohkem kui miski muu veenis mind see, et mulle on järele jäänud vaid mälestus, mitte enam elav reaalsus.

Kas see siis ongi kõik, mida võib üldse kunagi omandada? Mul oli peaaegu samasugune tunne, nagu võis olla jüngritel, kui Kristus oli äkki nende juurest läinud, olles kõndinud nendega mõned lühikesed aastad.

Tundsin sügavat kurbust ja igatsust uue kontakti järele Temaga. Aga nagu Catherine oli ennustanud, ei saanud ma selles osas teha midagi muud, kui vaid käia usus.
Vesteldes teiste kristlastega, leidsin, et see oli väga levinud kogemus. Oli kohtumine mäe tipul, oli aeg, kui Kristuse tõelisuses ei saanud kahelda, kuid siis algas vähehaaval eemale triivimine. Oli vägevaid armastuse, rõõmu ja sügava rahu lühikesi hetki, tõelise ehtsuse perioode, kus enda talitsemiseks ei läinud vaja pingutusi, vaid lihtsalt oldi kannatlikud, sõbralikud ja leebed. See oli uskumise aeg. Kuid siis valdas sind jälle nüri kuivus.

Kas selles ongi usuelu mõte? Kas usklik peab elama ainult mälestustest? Kahtlesin selles siiski. Mälestused tuhmuvad ja moonduvad.

Siis, peaaegu aasta pärast haiglas toimunud kohtumist Jeesusega, juhtusin kokku mehega, kes jutustas mulle huviäratava loo. Algul olin sellest huvitatud jutustuse eriskummalisuse tõttu. Ma ei osanud tõesti unistadagi, et selles on vastus mu küsimusele.